Vianden

Küla Kirde-Luksemburgis. No tegelikult on see ilmselt linn, mille otsas on loss. Väga kena selline kaugelt vaadata (nagu võite veenduda isegi). Seest on ta selline igav nagu kõik nii vanad lossid. Tegelikult on loss 70.-80. aastatel restaureeritud. Ma olin lugenud, et see oli omal ajal väga halvas seisukorras, kuid kohapeal selgus, et ülesehitustöö oli nii mahukas nagu paneks Pirita kloostri praegu uuesti püsti. Umbes nii palju siis lossi orginaalkujul omal ajal järel oligi.

Linnas oli ka pagarimuuseum, kuid see jäi mul nägemata, kuna ma ei saanud päris täpselt aru, et kust sissekäik on ja kuna oli kõht ka kole tühi, siis ei jäänud pikemalt otsima. Küll aga sain lossi köögist pildi pagarist, kellel raske töö (või labidas) lausa konti murdnud (vt foto).

Kui juba sellisesse kohta oli sõidetud (asub u 35 km Luxembourg'st), siis pidin ma kohaliku ripplifti ära proovima. Mõned lugejad kindlasti teavad, et ma isegi näiteks Jaltas keeldusin turvalises kondlis sõitmast, mistõttu nüüd "suusalifti" peal jalgade kõigutamine oli minu jaoks ikka jube vägitegu. Veider oli see, et tee viis 7-8 meetri kõrgusel inimeste aedade kohal. Mina küll ei tahaks sellises kohas elada, kus kõik mäe otsa sõitjad aknast sisse vahivad, et vaadata, mis siis ka õhtuks süüa on. Tahtsin üles sõita vaid seetõttu, et saada lossist paremaid pilte, kuid sealne vaatepunkt selleks tegevuseks just parim kahjuks polnud.

Teel Vianden'i ja tagasi ning ka kohapeal imestasin siiralt selle üle, kui palju on Luksemburgis metsa. Terve tee (me navigaatoriga rääkisime teineteises mööda, mistõttu lähenesin linnale külavaheteede ja Saksama kaudu) oli suur, paks mets. Põllumajandust on siin ka, see selgus tagasiteel, mis oli hulka otsem. Kiidan kohalikku võid!