Vaatlusandmed Lätist ütlevad seda, et seeni on seal kõvasti ja erinevalt Eestist on palju ka seenelisi. Härra Puraviks ja proua Sirmiks (vot sellised labased naljad tulevad pähe, kui pead 500 km jutti sõitma) vohasid kõikjal. Hiljuti oli nii vanaema kui ka emaga juttu, et vanasti oli metsa minnes ikka kordi, kus saak oli juba "ära korjatud". Viimasel ajal seda enam pole. Oled metsas üksinda ning ajad rahulolevalt seeni ja marju pange. Pole hirmugi, et otsa saaks. Aga lätlane, näe, on ikka veel korilane.
Läti liiklus - no comments! Kuigi olin juba varem lugenud, et Lätis on maanteedel kolmas rida telgjoonel mitteametlikeks möödasõitudeks mõlemas suunas, aga… no igatahes olin suurema osa ajast teepervel piip ja prillid käes. Pean siiski ütlema, et peale Riiat olukord rahunes ning sõitjad oli tegelikult igasuguseid.
Lisan siia ka põneva foto Eesti ja Läti Statoili piimakohvi topsidest. Ehee, kesse nüüd tünga saab? Kuigi tõe huvides tuleb siiski öelda, et Läti oma oli siiski ka veidi odavam.
Laev oli täiesti normaalne. Mul muidugi oli ilmselt ka kõige parem kajut. Naabrit mul polnud, aken oli tohutu suur, sisuliselt magasin ma need 30 tundi lihtsalt maha. Muidugi välja arvatud need hetked kui pasun sööma kutsus. Merehaiguse vastased rohud panevad mul pea valutama ja teevad uimaseks, aga eks see uni kulunud peale 500 km ja enne 800 km sõitu ju hädasti ära. Seda ma pean ütlema küll, et aru ma ei saa, miks kõik seda “jubedaks” laevaks pidasid. Minu meelest oli see täiesti tavaline laev, rekkamehed mind tülitama ei tulnud ja paistsid ise ka väga vagurad. Laeval oli mitu meremees Murkat. Seekord küll reisija rollis. Huvitav, kuidas neil see nö "asjaajamine" ka käib, kui parki minna ei saa?
Saksamaa kiirteed. Ma jumaldan oma navigaatorit, musi, musi, musi. Mõtlema ei pea ise absoluutselt. Seetõttu õnnestus mul ka korra valesti sõita, kuid viga läks maksma õnneks vaid paar minutit. Ma varsti hakkan siis kaardilt vaatama, et kust ma täna ka sõitsin. Minu jaoks on need siiani pöörangud nr 14 või 8. Kui ma seal siis kihutasin, mõnikord suisa 150 km/h nii, et kõrvad läksid lukku (uskuge või mitte, aga läksid jah) ning ees oli kolm rida ühtlast joru autodest kilomeetrite kaupa ja sama palju tuli vastu, siis mulle tuli meelde “Solaris”. Teate ju küll seda kohta, mis Jaapanis (või kus?) filmitud. On visionääre. Ka mina jõudsin enne “Solarise” peale mõtlemist mõlgutada, et kuhu see maailm niimodi jõuab, aga need mõlgutused on kõik juba ammu enne mind ära mõlgutatud.
Kokkuvõttev lõik: olen oma uues kodulinnas kohal.
No comments:
Post a Comment