(ei, see ei ole Pärnu kontserdimaja). Kesknädalal tundsin juba, et kui ma veel kaua kodus lebotan, siis hakkab siinne depressiivne meeleolu, mida mulle on korduvalt kirjeldatud, ka mulle külge ning parem on nädalavahetuse saabudes midagi ette võtta. Lõin lahti sündmuste kalendri ja reedel oligi kontsert.Mängiti Schumanni Reini sümfooniat ja Mendelssohni (siin millegipärast pannakse see Bartholdy väga moka otsas juurde) 2. sümfooniat (Lobgesang).Viimast teost esitas ka Euroopa kooriakadeemia koor, kus laulis Saale. Saalet ma tunnen. Ehk oli kellele kaasa elada. Repertuaar oli minule täiesti võõras, kuid peab ütlema, et selline romantiline muusika ilmselt pole ka väga minu rida. Samas orkester oli tasemel, ei pidanud kogu aeg puhkpillide sektiooni pärast hinge kinni hoidma. Südame tegi mul aga soojaks see, et just koor sai kõige parema vastuvõtu osaliseks. Eks siinne publik on ju hirmus pirtsakas, kuid koori peale hüüti ikka braavo ja nii.
Kontserdikülastuse teine ja mitte vähem huvitav pool oli publik. Näha võis midagi sellist, mida kogenud olen vaid ühes kohas: Anfield Roadil. Kui publik valgus saali, siis tervitati oma naabreid, paljud olid omavahel tuttavad, paljud ilmselt abonomendiomanikena kõrvuti kohtadel istunud juba aastaid. See pani mind veelkord meenutama Manic Street Preachersi kodulehel olnud tsitaati, mis mulle väga meeldis ning mida ma sealt enam üles ei leia, aga mille mõte oli selles, et tuleb nautida kultuuri, tuleb nautida nii kõrgkultuuri kui ka „madalat kultuuri“, kuid mitte piirduda vaid ühega neist.
Publik koosnes peamiselt kohalikest elanikest. Omavahel räägiti luksemburgi keelt, sekka ka pigem saksa kui prantsuse keelt. Inglise keelt ma kordagi ei kuulnud. Ilmselt käivad välismaalased rohkem väliskülaliste kontserte kuulamas, need abonomendid on kõik juba ka välja müüdud, ehk siis ilmselt Lang Lang ja Soile Isokangas jäävad nägemata, kui ehk äkki üksikmüügist piletit ei saa.
No comments:
Post a Comment