Kõhurääkija linnas

Otsisin üles oma töökoha ja personaliteenistuse maja (nende vahe on paar kilomeetrit), et ikka teaksin kuhu homme minna ning proovida, kas jala tööleminek on hea mõte. Ei olnud hea mõte. Kuna homsest paisatakse kogu linna bussiliiklus segi (nii segi, et selle selgitamiseks korraldati sel nädalal lausa koosolek teatrisaalis), siis hakkasin uurima, kuidas ikkagi tööle saada. Enda meelest on selge.

Aga linnas liikusin ma ka navigaatoriga, kui minek oli loogiline, siis panin selle taskusse, kust Mari siis mulle käsklusi jagas. Endale tegi mulle see palju nalja, justkui kõhurääkija.

Teel tööle nägin ma hobuseid (pildil) ja lambaid ja ühte eeslit. Päris eesel. Elas soliidses elurajoonis ja vaatas mind kaugelt oma eeslinäoga ning ma mõtlesin, et see on küll loom, kellest ei ole võimalik karikatuuri joonistada. Kuidas saakski seda teha? Joonistad veel pikemad kõrvad või veel rohkem eesliliku koonu. Ei saa. Mistõttu mõtlesin imetledes veelkord vana Shakespeare'i peale, kes Bottomil just eesliks saada laskis, et Oberon saaks Titaniat naeruvääristada. Samas eesel loomana on mulle alati sümpaatne olnud. Marokos, kus sai neid rohkem nähtud, jätsid nad oma ignorantsusega kustumatu mulje. Seda ignorantsust peetakse loomulikult rumaluseks. Ma olen tähele pannud, et tarkadeks peetakse ikka neid loomi, kes inimeste tahetud lollusi järele teevad.