Hommik tabas mind oma karges päikesesäras. Just selline peabki olema üks sügishommik: natuke külm, et tahaks midagi selga panna, aga päike võiks ikkagi paista. Selline, nagu Lääne-Euroopas arvatakse sügis olevat. Pilt on tehtud mu esimeselt kodutänavalt siin.
Lohistasin ennast poodi, sest mulle tehtud instruktaaži põhjal teadsin lähedal ühe kaupluse pühapäeval keskpäevani lahti olema. Ma ei ostnud õieti mitte midagi. Aga arve!!! Pärast oli küll mõnus pikka saia näsida. Omamoodi on see võluv, kuidas hommikul pikas sabas seisma nõustutakse, et värske sai kätte saada. Mõtlesin korra Kirde saia peale. Kurb hakkas. Kui vähenõudlikud me ikkagi oleme. Eestis ma ei söö peaagu üldse saia, ennekõike selle kilekotisaia sündroomi pärast, mis meil seal vohab. Aga see tänahommikune pikk sai, mis lõhnas täpselt nagu kaheksakümnendate keskel Lomonossovi tänaval avatud pagariäris, kus müüdi ka pikki saiu (ja seisti pikas sabas). Need oli samasugused, mitte need pikad juustuga plönnid, mida nüüd kõikjalt saab, aga ikka need kõrbeda koore ja pehme sisuga. Ehk on lapsepõlv ilusam takkajärgi, kuid ühes olen kindel: maitsetunnetus ja söömisharjumused kujunevad välja selles eas.
Hommikul nägin ära ka esimese üldrahvalike rataste punkti. Teadsin, et Luxembourg'i linn on sellise süsteemi loonud, kus igaüks võib jalgratta tasuta laenutada. Kujutasin seejuures ette mingeid kriuksuvaid, tosside kummidega poolroostes rattaid ette. Aga võta näpust. Kuidas see süsteem aga täpselt töötab? Peab laskma kellelgi endale seletada.
2 comments:
hurraa! Ja nii algabki uus elu! Foto- ja sõnareportaazh on nagu "Palle üksinda maailmas" - vaikelu mõningate loomadega - kas noodki on elus või et siis hoopis pappfassaadid. Jääme ootama põnevaid seiklusi, kus kirjud fälismaa linnud hakkavad tiibu sopsutama ja kurguhäälselt kudrutama - ehk siis - millal see stazhööride pidu nüüd oligi? Kodu-uudistest nii palju, et sügis kogub tuure - kui kirjas on 16 tõbist, aga tarre siseneb 42, siis ütleb lambapõrn, et tuleb karm talv. Ja tuhandete lemmik õde Schwarz ilmus tööle, latern silma all. Koduhoovis oli nimelt kahele keskealisele sõbrannale kallale tunginud ohtlik noortekamp. Kas sellist Eestit me tahtsime? See-eest tõi aga täna lõunal läikiva autoga Sergei prouale kraavivisatud telefoni tagasi - looduses siiski mingi tasakaal on säilinud. Loo moraal on siiski see, et 45selt pole elu veel läbi - kord sõidad jalgrattaga jõkke, kord sattud suusateel ahelkokkupõrkesse, kord kohtad t'elist dzhentelmeni - elu on herneke.
Saba rõnga,
Le
Ei ole mingit Pallet. Siin on ikka teisi inimesi ka. Tunne on pigem nagu Paabeli torni ehitamisel, kus keeled juba segi paisatud. Uskumatu tunne on sellises organisatsioonis suhelda. Kõik räägivad kõigiga kõiki keeli segamini. Mina olen seni nelja keelega piirdunud või tegelt viiega, kui paar arglikku prantsusekeelset asja ka juurde panna.
Stažööride peost ei räägita veel midagi, aga mesihäälseid vanamehi on mu kõrvalkabinettides küll. Kole abivalmid, aga kas seda saab siis pahaks panna.
Peksa pole veel saanud (ptui ptui pui), selle võrra on siin vist siis ikka parem elu.
Post a Comment