Brüsselis

käisin ma viimati üle viieteist aasta tagasi. Laupäeval sõitsin läbi ärkava linna rongijaama, istusin rongi ja sõitsin kolm tundi. 17 eurot maksis edasi-tagasi päevapilet. Pole paha.
Kuna ilm oli imekena, jõudsin nii mitugi korda end kiruda, et jaki olin selga pannud ning nüüd seda käe otsas tirima pidin. Jalutasin raekoja platsile, kohalikus keeles Grand Place. Kahjuks tehti seal ettevalmistusi kontserdiks ning püsti oli pandud lava, mistõttu väljakust endast kogumuljet ei tekkinud. Samas meenutan, et mitte mingit muljet ei jätnud see mulle ka esimesel korral, kuigi olin esimest korda üldse välismaal. Kuidagi klaustrofoobiline on see väljak, majad liiga kõrged, liiga ümber. Võrreldes minu selle aasta leiuga väljakute alal ehk Ascoli Piceno samalaadse väljakuga, on siine umbne ja rõhuv.
Mistõttu kepsutasin muuseumisse. Huvitav on see, et ma mäletasin täpselt, kus muuseum on ning kaarti lugema ei pidanud. Istudes muuseumikohviku terrassil nina päikese poole käes croissant ja piimakohv mõtlesin, et tasus ikka tulla. Euroopasse ma mõtlen.
Kunglik Kunstimuuseum oli vapustav. Ma mäletan, et esmakordsel külastamisel jättis see mulle kohutava mulje. Minu lapsepõlve üks hirmsaid varjusid oli Niguliste altar, mis 80ndatel enne Kadrioru lossi remonti oli välja pandud lossi peasaalis. Mina aga olen lapsepõlves palju lossis hänginud. Kuna altaril kujutatakse märtrilugu ning altar ise sellest ajast, kui ikka värvi taheti võimalikult palju panna, siis ma meeletult kartin seda altarit selle kaela tõttu, kust verd purskas. Ja kujutage nüüd ette mind, kes on esimest korda välismaal, võõras muuseumis ning kõikides saalides on kümnete kaupa just samasugused verdpurskavad kaelad. Peab ütlema, et minu jaoks oli meeletu õnn ja kergendus "Marat surma" nägemine. See oli ainuke maal, mida ma muuseumist teadsin. Ja omamoodi paradoksaalne on see, et ega ta teemakäsitluselt pole ju ka muud kui “verdpurskav kael”.
Nüüd juba vana muuseumihaina oli kõnealune muuseum minu jaoks äärmiselt huvitav. No olgem ausad, et eks ma itaallastest tean siiani kõige rohkem, mistõttu Madalmaade kunsti näha oli väga värskendav.
Suurim üllataja: Jordaens
Parim pilt: Gerard Davidi "Maarja supi ja leivaga" kus pildilkujutatud (Maarjal on ka väike Jeesuslaps süles) mõnuga suppi vohmivad. Et ma ei unustaks mamma käest selle pildi kohta rohkem uurida, sest minu jaoks oli see midagi väga ebatavalist.
Seekord "issand, see pilt on siin muuseumis vä?": Järjekordne Cranachi "Venus ja Kupido". Ta on minu teada teinud neid mitu, üks on kindlalt Berliinis (olen näinud) ning selle töö aines on mulle alati meeldinud, väikese Kupido torssis nägu, kui mesilased teda nõelavad, sest ta on parasjagu meekärje kallal, on hindamatu. Allegooria seisneb vist selles, et igas suhkurutükis on pipratera. Tegelikult ka Dali “Püha Antoniuse kiusatus”.
Suurim armastus: Rubens. Istusin seal Maarja taevamineku ees ja silm läks märjaks.
Tahan anda auhinna ka parimale muuseumikülastajale, kelleks osutus meie põhjanaaber, kes muuseumipoes küsis oma sõbranna käest:”Huvitav, mida see Magritte tähendab? Igalpool on sellised sildid.” Ilmselt ei olnud proua muuseumit külastades poest kaugemale jõudnud.
Ja siis ma võtsin ette Brüsseli juugendi. Peab ütlema, et inimvõimetel on piirid ning bukletist, mis tutvustas viite jalutuskäiku juugendmaja juurest juugendmaja juurde suutsin ma ära käia pool. Pool ühest jalutuskäigust. Aga seegi oli meeleolukas. Käisin Horta muuseumis, majas, mille arhitekt endale elu- ja tööruumideks ehitas (pildil on suvaline maja, mitte nimetet muuseum). Juugendmaja võlu muidugi seisnebki selles, et eksterjöör ja interjöör on nö kooskõlas. Parima mulje jättis mulle siiski magamistoa kapis olnud pissuaar: teed kapi lahti, keerad pissuaari välja, ajad asja ära, keerad pissuaari tagasi ja kapp kinni. Viimase peal. Kuigi ega sel vist juugendiga miskit pistmist ei ole.
Siin kõrval on pilt, mille kohta tahaksin küsida, et kui suurt elutoa akent tahaksite teie? Mina olen nüüd endale sobiva suuruseg leidnud. Maja on müügis, niiet ootan vastutulelike sponsorite abi.
Ja et päev oleks täiuslik siis sõin ka ühe Belgia vahvli ja ostsin karbi shokolaadi.
Enne rongi istusin ja imetlesin katedraali (fotol ülevalt teine) loojuvas päikeses.