Vaikus

on mind siinoleku jooksul kõige enam võlunud. See, et keegi ei pea lõputult lämisema, tümpsutama, karjuma. Keegi ei sõida sulle kogu aeg sisse.

Elan praegu Limpertsbergi linnajaos, veel viimaseid päevi. Nädalavahetuseti kaigub siin vaid kirikukellade heli. Mõtlesin, et see tuleb siin kõrval pildil olevast kirikust, millest ma iga päev möödun. See kirik tekitab minus koduse tunde, sest meenutab mulle Soome Rahvusmuuseumit (teate küll, see karuga).

Täna oli erakordselt ilus ja päikeseline õhtu, mistõttu otsustasin siinsetel vaiksetel tänavatel tiiru teha. Kuna kiirusepiirang on 30 km/h, siis isegi automüra ei häiri absoluutselt. Vaid hommikuti enne kella kaheksat on sagimist rohkem, sest lähduses on massiliselt koole ning siia saabub kümnete ja kümnete kaupa busse õpilastega.

Oma ringkäigul umbes sama kaugel karukirikust leidsin ma teise kiriku, mil skulptuuri järgi otsustades seosed dominiiklastega, mis jälle tõi sooja tunde. Tallinnas on ju ka Dominiiklaste klooster.

Ja lõpuks jõudsin ma parki, kus oli täiesti haudvaikne. Ja milline see park oli. Ma usun, et see on kõige armsam linnapark, mida ma oma elus olen näinud, pisike Inglise stiilis pargike (kui Inglise stiilis on võimalik üldse muidugi "pargikest" luua, kui te aru saate, mis ma mõtlen). Hunnitu, hunnitu hetk. Üht tahvlit lugedes sain teada, et see park kuulus kellelegi notarile, kes selle hiljem Punasele Ristile kinkis ja nüüd on sellest saanud linnapark.

Vat nüüd ma saan aru, mis on väärtuslik elukeskkond.