Sügis

jõudis lõpuks meie linna. Uskumatult kenad olid need kaks nädalat seni. Oli küll olnud natuke udu ning mõni hommik oli jahedam, aga täna polnud enam kahtlust: Luksemburgi kõige pikem aastaaeg on kohal. Mõnede manitsetajate sõnade kohaselt siin teisi aastaaegu polegi peale sügise, kuid loodan, et see on vaid lõunamaa rahvaste ärplev toon, mis lubab neil lugupidamatult rääkida ka Luksemburgi veinidest.

Seega pöördumatult on möödas istumised nagu pühapäeval B. rõdul, mis homsest on ka minu rõdu. Päike paistab, lehm mäletseb, vein voolab ja rähn toksib. Nüüd võib seda kõike vaadata küte põhjas läbi akna.