Sinisem kui sinine

Chartres'isse ma jõudsin õhtul. Mõtlesin, et käin linnas söömas, aga avastasin, et katedraal on veel lahti ja lipsasin sinna sisse. Audiogiidi enam nõutada ei saanud, aga tegin siis ise väikese tiiru ja lasin asja endast läbi.

No eks ma olen neid kirikuid oma elus (ja siin) juba näinud ka, aga see... see oli ilus. See meeldis mulle rohkem kui Reims näiteks, Pariisi omast rääkimata. Ja see sinine, see kuulus Chartres'i sinine...

Nimelt on sellele katedraalile iseloomulikud sinised vitraažid, osa neist suisa 12. sajandist. Mingil imekombel säilisid osa neist hoolimata tulest, mis kiriku hävitasid ning peale mida ehitatigi pildi nähtav gooti katedraal (vasakpoolne torn on 16. sajandist).

Kirikusse sisse astudes oli kottpime ning keegi mängis väga süngel toonil orelit. Muudkui mängis ja mängis ning see ei olnudki justkui vaimulik muusika, vaid kuidagi apokalüptiline oli see sound. Ja kui ma mõned tunnid hiljem söömast tulles ja juba ammu suletud kirikust mööda läksin, siis need apokalüptilised helid kõlasid seal veel ikka.

Seda sinist ei ole võimalik kirjeldada, see on sügav ning teeb kiriku väga pimedaks. Aga ilus on ka, väga väga ilus.

Ja nagu on juba saanud tavaks, siis ka selles kirikus oli oma reliikvia. Seekord siis Maarja loor. Uskumatu, milline on inimese igatsus kõige füüsilise järele. Uskuma peaks ju, ilma tingimusteta, ilma igasuguse tõestuseta, aga inimene ikka ei suuda ning käib kahtlase väärtusega riidetükke kummardamas.