Minu eelmise nädalavahetuse plaan oli Versailles ja Chartres. Laupäeva õhtuks oli programm ammendatud. Jah, ma oleks võinud käia Chartres veel vitraažimuuseumis, kuid peas hakkas keerlema hoopis mõte tagasiteel mõne vaatamisväärsuse juurest läbi põigata. Lõplikuks sai otsus peale väga lõbusas meeleolus tehtud kõnet mammale, kus jutt nagu 
täiesti juhuslikult (tema viis) läks lossile, mida ma olin kaalunud vaatama minna. Mamma jaoks oli see suur elamus. Kui kellegi maitset siin maailmas üldse usaldada tasub, siis on need mamma ja paps. Ei olnud küsimustki. Hoogu lisas veel teadmine, et ilma autota on sinna väga keeruline saada ning ega ma elus ei lähekski sinna ilmselt mitte kunagi.
täiesti juhuslikult (tema viis) läks lossile, mida ma olin kaalunud vaatama minna. Mamma jaoks oli see suur elamus. Kui kellegi maitset siin maailmas üldse usaldada tasub, siis on need mamma ja paps. Ei olnud küsimustki. Hoogu lisas veel teadmine, et ilma autota on sinna väga keeruline saada ning ega ma elus ei lähekski sinna ilmselt mitte kunagi.Miks aga see loss, mis pole isegi mitte kuningaloss. Aga... see loss on nagu Versailles'i hall kardinal. Nicolas Fouquet pani selle lossi püsti. Võttis tööle kolm hakkajat meest, üks tegi maja, teine tegi sisekujunduse ja kolmas aia. Kuningas tuli külla, läks vihast siniseks, et keegi on nii ilusa asja julgenud püsti panna ja tahtis mehe kohe vangi panna. Ainult kuninga ema palved veensid kuningat mitte pidu rikkuma, vangi pandi mees alles mõned nädalad hiljem. Sinna jäi ta aastakümneteks
Lugu võib ka jutustada nii, et Fouquet oli rikkaks saanud ajades osavalt segi enda ja riigi rahakoti ning kui enne vaadati sellele läbi sõrmede, siis rahalistes raskustes olnud riigi peana sai kunnil lihtsalt mõõt täis (lisaks kuninglikule uhkusele ja edevusele (mäletate - igas Versailles'i toas oli tema portree)). Võta sa nüüd hiljem kinni, kuidas see asi oli. Igatahes otsustas Loius XIV, et tema nüüd tahaks ka sellist lossi, aga veel uhkemat ning võttis kogu Vaux-le-Comte (lossi nimi) meeskonna enda palgale ning nii see Versailles ka püsti panid. Seega on Versailles'l ka oma "losside loss", millest on šnitti võetud.
Aga mulle meeldis, oi, kuidas mulle meeldis. Tõsi on see, et väikesed lossid on minu teema. Kui ma nüüd ütlen, et näiteks Rundale on üks mu lemmikuid (elu on naljakas, sest just Versailles ma mõtlesin Rundale peale, mis on ju ka samast seeriast tegelikult ja 
nüüd selgub, et mu mamma käis eile seal). Vaux-le-Comte puhul on kõik paigas. Loss ei ole liiga suur, on jube heade proportsioonidega ning sobitub maastikusse hästi. Seest on lossid ikka kõik sellised hirmus eklektilised, millest võib ju aru saada. Ega me keegi ei ela ju korteris, mille sisekujundus on säilinud maja ehitamisest. Mood muutub. Aga kõige sügavama mulje jättis mulle siiski aed. Või õigemini loss koos aiaga: see kuidas nad niivõrd hästi kokku sobisid. Aia kujundas le Notre, kes on kujundanud palju tähtsaid Prantsuse aedu, millest kõik muidugi pole säilinud. Tuntum neist on muidugi Tuileries. No vaadake ise, fotolt, mul ei ole midagi öelda. Võttis terve igaviku aega enne kui sinna päris lõppu jõudsin, kanal, mis keskel paistab ulatub kaugele külgedele pildilt välja ning saamaks teisele kaldale peab selle tiiru ära tegema. Ja siis istud seal, teisel kaldal, üksi, vaatad lossi, kuulad, kuidas kägu kukub ja paabulind kisab ning ongi tunne nagu oleksid vanajumala selja taga jälle. Ma mõtlesin, et ma ei lähegi tagasi. Et sellises lossis ja aias ma elaksin küll. Aed on hommikujooksuks justkui loodud. Teed paar tiiru ja 5-6 km joostud.
nüüd selgub, et mu mamma käis eile seal). Vaux-le-Comte puhul on kõik paigas. Loss ei ole liiga suur, on jube heade proportsioonidega ning sobitub maastikusse hästi. Seest on lossid ikka kõik sellised hirmus eklektilised, millest võib ju aru saada. Ega me keegi ei ela ju korteris, mille sisekujundus on säilinud maja ehitamisest. Mood muutub. Aga kõige sügavama mulje jättis mulle siiski aed. Või õigemini loss koos aiaga: see kuidas nad niivõrd hästi kokku sobisid. Aia kujundas le Notre, kes on kujundanud palju tähtsaid Prantsuse aedu, millest kõik muidugi pole säilinud. Tuntum neist on muidugi Tuileries. No vaadake ise, fotolt, mul ei ole midagi öelda. Võttis terve igaviku aega enne kui sinna päris lõppu jõudsin, kanal, mis keskel paistab ulatub kaugele külgedele pildilt välja ning saamaks teisele kaldale peab selle tiiru ära tegema. Ja siis istud seal, teisel kaldal, üksi, vaatad lossi, kuulad, kuidas kägu kukub ja paabulind kisab ning ongi tunne nagu oleksid vanajumala selja taga jälle. Ma mõtlesin, et ma ei lähegi tagasi. Et sellises lossis ja aias ma elaksin küll. Aed on hommikujooksuks justkui loodud. Teed paar tiiru ja 5-6 km joostud. Loss ise on hetkel eravaldustes (vähe ei tee kadedaks), audiogiidis ka omanikust vürst tervitas kuulajaid. Selge sinivereline ning ilmselt 
üsna rikas, sest nii loss kui ka aed olid väga heas korras ning see pole mitte odav lõbu. Tõsi, piletihind oli ka üsna soolane.
üsna rikas, sest nii loss kui ka aed olid väga heas korras ning see pole mitte odav lõbu. Tõsi, piletihind oli ka üsna soolane.Mellu leidis fotokalt viitajaga pildistamise nupu. :)
No comments:
Post a Comment