ainuke riiklik püha, millel ei ole religioosset tausta. Luksemburgi päev, mis peaks nagu olema suurhertsog Henri sünnipäeva tähistamine, kuid loomulikult ei ole Henri sündinud täna, vaid mingil muul ajal. Aga nagu teavad eestlased väga hästi, siis aasta kõige kõvem pidu tuleb maha pidada suvel ja mitte mingil muul ajal.Suur pidu oli tegelikult eile ning sellele järgnes ametlikum osa täna. Kui komandeeringust tagasi jõudsin ja koju jalutasin kella kaheksa ajal, siis hakkasid massid juba kogunema, kuid ülevoolavas meeleolus nad veel ei olnud. Terve kesklinn oli liikluseks suletud.
Mina tahtsin näha ilutulestikku, mis erinevatel andmetel pidi toimuma kas kell 22.30 või 23.30 või 23.15 või 23.45. No väga informatiivne küll. Panin oma panused 23.30 peale ning vedasin ennast ühe silla peale. Sest arvasin sealt hea vaate avaneva, sest pauku tehti teise silla pealt. Ning paugutegijaks pidavat olema sama firma,
kes Beijing'i olümpial pauku tegi, mistõttu ootused olid kõrgel.Aga kui ma siis veerand 12 õhtul välja astusin (vahetult peale vabandussamba avamist, kus valitses kuidagi eriti morbiidne meeleolu, kuigi kirikukella löögid olid efektsed ja keerasid minulgi pisara välja), siis ei tahtnud mu silmad uskuda seda tingel-tangelit, mida ma nägin. Kontrast Eests toimuvaga oli ikka megasuur. Olin enne ka meie Luksemburgi praktikandi käest küsinud, et kuidas siis pidu ka peetakse ning vastuseks sain: "Kogu riik, kõik inimesed maalt ka, tuleva linna ja võtavad nina täis!". Eestlasele tundus nagu eriti imelik, et mismõttes, et on kõva pidu ja tullakse linna, mitte ei minda maale? Nii nagu meil kombeks.
Aga kõik oligi täpselt nii nagu Philippe kirjeldanud olid. Meeletult oli rahvast, kuid muidugi oldi sellel kellaajal purjus veel täitsa viisakalt, kuid siiski juba piisavalt ülemeelikult.
Pauku hakati laskma veidi enne keskööd. Algas kõik muusika saatel. Nagu Rocksummeri kõll (ooo, olid ilusad noorusajad!) kaikus üle terve linna ning siis lendasid esimesed raketid nagu jaaniussikesed aeglasel aeglaselt üle linna. Ja ma pean ütlema, et ma ei ole eriline paugusõber, ilutulestik on minu jaoks ikka jube mõttetu ressursiraisk, aga see oli ilus, väga väga ilus. Eriti meeldis mulle sellised pallikujulised värvilised paugud, mis lendasid nagu lillesülemid laiali.
Natuke ma pärast veel linnas jalutasin, kuigi olin väga väsinud. Üllatas mind meeletu suur kogus mustanahalisi, kes ennast piduliste sekka sättinud. Ju need siis kohalikud on. Pildil on näha gospelmuusikat viljelelevat noortebändi Aafrikast. Pidu oli vägev, aga oli selge ka see, et minu pidu see ei ole.
Aaa ja siis täna. Paraad, mis pidi hakkama kell 11.30. No selleks kellaajaks olid ennast üles rivistanud sõjaväelased. Minu üllatuseks on tegemist NATO liikmesriigiga ning nüüd hiljem uurisin ka, et huvitav, et kui suur see sõjavägi siis ka on ning arusalt öeldes ma arvan, et kõik need 800 sõjaväelast olidki täna ennast sinna üles rivistanud. Noja siis hakkas pihta: lipud toodi (lippu kirjaga H kandis naine, poleks uskunudki, et pealippur võiks naine olla),
bussidega saabus diplomaatiline korpus (bussid olid muide tavalised linnaliinibussid, millel numbri asemel oli "Military parade", päris humoorikas vaadata, kuidas need kübaratega daame täis olid) ja siis kindral (ma arvan) marssis kogu rivi läbi, siis marssisid mingid ministrid, siis saabus hertsoginna autoga ja lõpuks oli kell juba rohkem kui 12, kui suurhertsog ning troonipärija lõpuks ka tiiru tegid ja istet võtsid. Selleks ajaks olin mina juba üsna tüdinud ning kuna tänaseks oli planeeritud pikk jooks, siis pidasin paremaks lahkuda ning jooksurajale suunduda. Enne veel aknast kiikasin, kas hertsog paistab kätte. Paistis küll. Pildil suurhertsoginna Maria Teresa (proua on 53!!!) vasakul käel Suurthertsog Henri, paremal käel troonipärija prints Guillaume.
No comments:
Post a Comment