Colmar ja kõik need teised kohad

Jummi-jammi, kas võib miski näha välja rohkem magus kui Colmar, Riquewihr või Obernai (kasutan prantsusepäraseid nimesid). Colmari läksin ma peamiselt Isenheimi altari pärast, mis kohalikus muuseumis üleval on. Muusem on vanas kloostris ning altar ise väärikalt kloostrikirikus. Kuigi nähtu oli vägev (järjekordne mees, kes mitusada aastat ajast ees, mu meelest), siis häiris mind see, et parema nähtavuse huvides oli altar tükkideks lõhutud, et me kõiki tiibu eest ja tagant imetleda saaksime. Mõtlesin veelkord sellele, et milleks kunstiteos loodi ja milline on meie voli kasutada seda muuks otstarbeks, ... nii, et meile oleks mugavam. Ma oleks täitsa leppinud sellega, et ma oleks näinud vaid neid tiibu, mis parasjagu vaatamiseks välja keeratud ja teinekord ehk oleks olnud hoopis teised tiivad näha.

Altari puhul meeldis mulle see, et kuna oli maalitud Isenheimi kloostrile, kus tegutses augustiinlaste ordu (ma saan aru, et ka Pirital olid augustiinlased), kelle peamine kutsumus oli ravimine ning seetõttu on altaril mitmel puhul inim(pühaku?)keha kujutatud tungaltera-mürgitusest vaevatuna. Selle haiguse raviga augustiinlased siis seal Isenheimis peamiselt tegelesidki (ja et vili tollel ajal oli seda paha seent täis ning haigus suhteliselt levinud ning augustiinlased mõistsid seda ainukesena siis ravida (ehee, juba tol ajal oli originaalravimitootja kunn!)) ning Grünewald (jah, Matthias Grünewald on altarimaali autor) ka Jeesuse just sellest haigusest vaevatuna ristil kujutas. Väidetevalt on sümptomeid näha. Ma muidugi ei oska kommenteerida.

Muuseumit ennast ma väga kiidan, kuna audiogiid (tasuta!) oli lihtne kuulata ning seal oli infot pea iga teose kohta. Mina näiteks iga maali kohta ei viitsind seda kuulata, aga hea, et oli võimalus. Muuseumi tõeline aare (Isenheimi altari kõrval muidugi) oli ka Holbeini maalitud ühe naise portree. Väidetevalt on see ainuke Holbein Prantsusmaal. Pisike maal oli, aga väga hea. Ma olen palju Holbeini näinud ja mulle ta väga meeldib, kuid arvan nüüd, et see Colmari nähtu on üks paremaid.

Aga Colmar on tuntud kui Alsassi gurmee- ja veinipealinn. Kui sellest viimasest ma saan veel aru, siis esimese juurde pöördun ma mõnes oma teises postituses tagasi. Veini on Alsassis head ning tuleb tunnistada, et Moseli ja Reini äärest need kõige paremad Gewurztraminerid tulevad üritagu need teised palju nad tahavad. Ja mul ei ole ausalt öeldes eriti piinlik, et mu lemmikvein selline magus naps on. Mina ostsin seekord veini kaasa ühe proua pisikesest sõltumatust poest (sõltumatutel veinitootjatel on oma mingi "klubi" ja siis nad panevad alati sildi välja, et nad on sõltumatud). Ta andis kahte proovida. Üks oli segu erinevatel põldudel kasvanud viinamarjadest ja see maitses täitsa nagu tavaline Gewurztraminer. Teine aga oli vaid ühe põllu kraamist tehtu, oluliselt kallim ja oluliselt magusam. Väga omamoodi vein, mistõttu võtsin pudeli mõlemit kaasa. Pean ütlema, et mingi eriline võlu on sellisest poest veini osta ning mul on teinekord tunne, et nad ei pane vast eriti pahakski, et ostja asjast suurt midagi ei jaga. Kui maitseb, siis maitseb. :) Täna võtsin siis neid pudeleid vaadata ning aru ma ei taipa, kumb on kumb. Üks on grand cru ja teine on reserve. Ehk siis mõlemad on väga head veinid. Täna natuke selle viinamarja kohta infot otsides, sain lõpuks ka aru, miks sellest viinamarjast tehtud veini alati suhteliselt kallis on. Nimelt on see üks raske viinamari kasvatada. Kapriisne teine. Mulle sobib hästi, järelikult.

Peale Riquewihr'i (kust ma ostsin veini ning vaatasin kohkunult, kuidas inimest elustati, kes oli põlevast majast välja toodud - nii hirmus oli. Pärast selgus, et õppus oli, aga see "laip" mängis küll väga veenvalt laipa) sõitsin Obernaisse, kus ma sain küll juba Alsassi linnakeste mürgituse: jälle need nunnud värvilised majad, mõtesin ma ning keerasin ringi ning sõitsin minema. Tegin vaid paar fotot, millest ühe (pühendusega A.-le, kes alati küsib, millal lavendel õitseb) siia ka üles panen. Lavendel õitses Alsassis 7. juunil. Provances siis ilmselt mais. :)