Losside loss

Piirilähedane bensukas oli rahvast tulvil juba kell 6.45. Mis kell kõik need hollandlased oma teekonda alustama pidid? Aga, kuna hinnavahe on ikkagi 30 senti liitrilt, siis pole midagi teha, ootan sabas, maksan, käin vetsus ja vajutan gaasi põhja.


Sest ees seisab kõige pikem reis ja täitsa üksi. Tänu sellele, et ma ei saanud voodist välja kell 5 nagu planeeritud ja kohmitsesin jube kaua, jõuan ma Pariisi lähedale laupäevase tipptunni ajaks nii umbes pisut enne 11. On ikka kole küll. Neljarealised kiirteed, mis täis sõeluvaid autosid. Aga noh, nõukogude turisti ikka nii kergelt ei murra. Juula pargitud poole kilomeetri kaugusele, moonakott kaenlas astun kuningalossi poole. Jumal tänatud, et ma netist pileti ära ostin, sest selgub, et üks pikk saba vähem seista ning võtan nii u 150 meetrise sissepääsusaba otsa ennast. Omamoodi kurbki on vaadata nende inimeste nägusid, kes võidukalt piletisaba äraseisnuna üritavad lossi tungida ja alles siis aru saavad, et see teine pikk saba lossi pääsemiseks tuleb ka veel ära seista.


Ja siis on vetsusaba ja siis on audiogiidi saba ja siis ...


Üldiselt pean ma tänama oma vanemaid. Sest Versailles'i tegid meeldejäävaks nende soovitused. Juba aprillis küsis paps ärevalt, kas ma sinna kuninglike kostüümide näitusele lähen. Nüüd teadsin minna. Näitusele oli meeldivalt vähe rahvast ning ilusad riided. Ilmselt tegid märatsevad rahvahulgad 1789. aastal oma tööd korralikult, sest valdav osa kostüüme oli näitusele toodud Rootsist, Inglismaalt jne. Omamoodi oli ikka uhke küll vaadata 17. sajandist pärit kroonimiskeepi või pruutkleiti 18. sajandist. See viimane oli ilmselt kõige ilusam riidetükk, mis ma elus näinud olen. Milline kangas!



Loss ise tundus mulle igav. Olgem ausad - ega kõik lossid tunduvad mulle igavad. Mida rohkem ma neid näen, seda igavamad. Been there, done that! Terve see aeg seal jaapanlaste ja ameeriklaste hordidega jorus liikudes mõtlesin, et ei saa küll aru, et mis selles lossis nii erilist on, et see ei tundu minu meelest isegi mitte eriti suur. Kuniks mingi hetk ma hakkaisn mõtlema, et mis ajal see ehitatud on ja siis mingi selginemine minus toimus. See on ikka üks kuramuse vana ja oma aja kohta väga võimas loss. Kõige rohkem meeldis mulle see, et igas toas oli Louis XIV'dast maal või büst või pareljeef. Nii väga armastas kuningas ennast vaadata. Ja Bernini oma oli kõige ilusam (muidugi! mina ei saakski ju muud öelda).


Samas on muidugi tõsi, et meie tõekspidamisi kujundavad paljuski esimesed kogemused ning selles võtmes jääb minu jaoks kõige kõigemaks lossiks ilmselt ikkagi Schönbrunn. Mis muidugi on Versailles'i järgi tehtud.


Saabumine aeda oli kuidagi vabastav, kuigi esimesed pool tundi ma oma lühinägelikkuse ja päikese kombona suurt midagi ei näinud. Oli ikka suur aed küll, kuid minu jaoks jättis väikese pettumuse lillevalik. No ütleme nii, et vanaema Koidu aias on täpselt samad lilled (talinelk, karikakar). Ma olin lootnud eest leida võimsaid rosaariume. Kahjuks ei.


Aga kui ma nüüd ütlen, et mis mulle kõige sügavama mulje jättis (kostüüminäituse kõrval), siis selleks oli hoopis küla, mida soovitas vaatama minna mamma. Tundusin endale nagu laps Bidstrupi karikatuurilt. "Notsu" hüüdsin ma ja lippasin porikärsa juurde või "Jänku" kui küülikuid nägin. Nimelt olla 18. sajandil kombeks aadliprouadel ennast talutüdrukuks teha ja külas mängimas käia.



Versailles'sse lasi Marie-Antoinette endale siis ka sellise ehitada. Algul arvasin, et see oligi tema privileeg, aga vahukoorelossis Chantilly's oli samasugune (nagu ma lugesin) ja see kuulus vahukoor tuligi sealt külast, aga see on hoopis teine lugu. Igatahes selline küla oli püsti pandud ja kui ma sinna kohale jõudsin, siis mul jäi ikka karp lahti küll ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ma ei imesta, et kuninganna peajagu lühemaks tehti. Eks see ikka ühe paraja sigadusena välja paistis küll.