Fontainebleau

Kui ma juba Vaux-le-Comte’s olin, siis oleks olnud patt jätta minemata Fountainebleau’sse, mis jäi sealt vaid paarikümne kilomeetri kaugusele. Vaux-le-Comte’i külastuse lõpus hakkas sadama ja kaval nõukogude turist veetis saju aja sõites ja süües, sest nii kogenud ma olen küll, et tean, et ilm muutub siinkandis kiirelt. Kui kõht täis, siis tuli välja päike ja ma asusin lossi poole, millest Napoleon alustas oma teed Elbale ning millise sündmuse tõttu kutsutakse pildil nähtavat hoovi hüvastijätuhooviks.
Fountainebleau on üks kolmes kuninglikust residentsist. Louvre on nendest muidugi kõige tuntum. Compiegne on kolmas. (aaa, misse Versailles’i siis on? Ega ma ei viitsi eriti kaevuda ka, niiet see jääb esialgu saladuseks.) Fountainebleau on haruldaselt huvitav loss, kohutavalt eklektiline, kuid nii nagu Vaux-le Comte puhul juba öeldud, siis ei kujutaks meist ju keegi ette sama kujundusega kohas elamist. Lossi peamine ja minu jaoks kõige huvitavam osa on Prantsuse renessanss-stiilis. Stiil, mis minust täiesti mööda läinud, kuid kuna renessanssi kodumaa Itaalia tolle aja tegemistega olen siiski natuke kokku puutunud, siis oli see huvitav võrdluspunkt.
Nagu öeldud on loss väga eklektiline ning kõigesse ma ei viitsinud süvenedagi, kuid kõige paremini saab seda segadust kirjeldada nii: jõudes mingisse trepikotta ning vajutades audiogiidil vastava numbri, siis hakati rääkima magamistoast ning absoluutselt kõik turistid sattusid segadusse kuniks lõpuks lakke vaadates saime selgust, et see oligi omal ajal kellegi armukese magamistuba, kuid keegi järeltulevatest põlvedest oli otsustanud sinna trepi teha jättes laekujunduse täpselt samaks, mistõttu trepikoda ongi nüüd kohatuid maneristlikke paljaid naisi ja keerubeid täis.
Esimesel korrusel olid ka Napoleoni toad ning kujundatud muidugi vastavalt tolleaegsele maitsele ning ma pean ütlema, et ampiirstiil on ikkagi kuidagi sümpaatne. Samas, kui te nüüd mõtlete natuke,siis ampiirstiil ning hilisrenessanss koos ühes lossis. See lihtsalt on naljakas.