... kummitas mind terve eelmise nädala esimese poole. Olin ootusärev, kuna neljapäeval pidin juhuse tahtel minema ooperi esietendusele. Ooper oli täielik elamus ning laupäeval õnnestus mul ETV2st natuke näha ka ülekande kordust. Vahva oli. Esietendus on ikka esietendus. Seda tunnet ei ületa miski. Ole või 2. rõdul. Ja kui president on kohal, siis on veelgi uhkem tunne. Nädala teisel poolel kummitab "Armastus kolme apelsini vastu" peamotiiv. Ikka Prokofjev.
Ühest eelmise nädala olulisest sündmusest tuleb veel rääkida. See on Docpoint. Uskumatu, et keegi viitsib teha sellisel ajal dokumentaalfilmide festivali. Ma jumaldan dokfilme. Ma võin neid tundide kaupa vahtida. Erinevalt kunstilistest filmidest, mis on tihti liiga tüütus. Dokumentaalfilmidel on vähemalt see hea omadus, et saad teada midagi uut. Ja kui on hea film, siis paneb see mõtlema, liigutab. Nagu pühapäevahommikune Budda elu käsitlenud filmi teine osa. Seal oli üks vana munk, kes rääkis nii selgelt ja nii ilusalt Budda õpetusest, et suured pisarad jooksid mööda mu põski alla. Laupäeval "Videocracy" filmi ajal istus igal trepiastmel mitte üks, vaid suisa kaks inimest. Ma ei saa öelda, et film mulle meeldinud oleks, erinevalt pühapäeval nähtud "The most dangerous man in America", aga teema, mida film käsitles, oli minu jaoks siiski huvitav ja hämmastav. Ma saan aru, et ka dokumentaalfilmis võib olukordadel lasta näida ja filmi kokku lõigata nii, et see vaatajat kallutaks ja seetõttu olen ma dokumentaalfilmide suhtes aastatega kriitilisemaks muutunud, aga nende võime tegeleda nähtustega, mis puudutavad, on oluline.
Ehk siis nädal paksult täis kultuuri: ooperis ja kinos ja teleka ees.
Aga treeningud jah? Treeningnädal oli tõusude ja mõõnadega ning lõpuks pidin ma tõsiselt oma asjade üle järele mõtlema. Tegin küll 5 trenni, kuid kaks nendest väiksemas mahus kui planeeritud. Tõeline eneseületus oli minna trenni enne ooperit. Seda trenni ei olnud algul kavas, kuid kui sain teada, et ooper on alles kell 8 arvasin, et hüppan läbi. Olin enda üle väga uhke. Ka reedel olin enda üle uhke, kui hoolimata väikesest pummelungist töö juures läksin pärast kainenemist suusatama.
Aga siis tuli täielik krahh. Laupäeva hommikul läksin suusatama ja suutsin läbida ca 10 km ja sedagi väga aeglaselt. Mul oli halb, pea valutas ja edasiliikumine oli kohutavalt vaevaline. Kirjeldaksin seda kui kondinõrkust. Jah, rada oli puhastamata, ma ise olin "rajatraktor", sest olin esimene inimene rajal, aga see ei seleta sellist jõuetust.
Usun, et osaliselt oli tegemist ületreeninguga, ju ma ei taastatunud hommikuks eelmise õhtu jommis peaga tehtud suusaringist ja ilmselt ei olegi ma võimeline hetkel nii paju trenni tegema. Eelmisel suvel oli 6-päevane treeningnädal normaalne, aga siis oli mul ka oluliselt vähem stressi. Olgem ausad, hetkel olen ma lihtsalt väga väga väsinud ja ootan juba puhkust. Seetõttu loobusin pühapäevasest suusasõidust.
Treeningnädala ülevaade:
E: Jõusaal (jalad)
K: SPIN HARD
N: Jõusaal (selg, biitseps)
R: Suusatamine (7,5 km)
L: Suusatamine (10 km)
No comments:
Post a Comment