Olümpiamängude ajal hakkad ikka mõtisklema, et millised mälestused on varasemates olümpiatest. Olümpiamängud oleksid põnevad siis, kui oleks aega neid vaadata, kui oleks teadmist alade reeglitest, kõvematest tegijatest ja sellest, mis hetkel "in" on. No näiteks peaks natuke ala tundma, et aru saada, et on tohutu katastroof, kui meeste iluuisutamisetšempion ei teinudki neljakordset hüpet. Aga mina teemat absoluutselt ei valda, ei iluuisutamise ega ka ühegi teise ala oma. Lisaks näidatakse teleris tavaliselt selliseid alasid, mis ei paku mingit pinget või on lihtsalt igavad (suusatamise eri vormid näiteks). Üldse häirivad vist mind need spordialad, kus "mõistust pole üldse vaja". Seda muidugi tinglikult öeldes, sest mingi taktika ja asja peab ju sportlane ka suusatamises valmis treima. No 100 m jooksus ilmselt küll mingit taktikat ei ole. Aga vaat kui palju põnevamad on alad, kus on vaja osavust, ennekõike osavust vallata oma keha.

No vot, aga erinevalt suveolümpiast, millest mul hetkel küll vähemalt ei löö ette ühtegi mälestust või elamust või kaasaelamiskogemust, siis Taliolümpialt on neid tervelt kaks.

See oli Sarajevo 84, kus Wolfgang Hoppe, Bogdan Musiol oma esimese olümpiakulla võitsid (kusjuures ma meelega ei hakka kontrollima, et kuidas nende nimesid kirjutatakse ja kas nad ikka võitsid). Ju seistsmeaastasele meeldisid lihtsalt meeste naljakad nimed. Nad võitsid ka Calgarys ja nad sõitsid ka neljabobil. Bobisõidust ma ei tea suurt midagi, kuid arvan, et see on siiski ka osavusspordiala, sest vastasel juhul lae aga paksud poisid peale ja kolista täie hooga alla. Ma fännasin Hoppe/Musiol paari väga väga ja ma nii väga ootasin olümpiaraamatu ilmumist. Noored inimesed kinldasti ei tea, et nõukogude ajal ilmusid olümpiaraamatud aastaid hiljem. Sarajevo olümpiaraamat on ilmselt mu elu ainuke, selle ilmumine langes aega, kus ma käisin vana Kadrioru apteegi ees olnud ajalehekioskist "Spordilehte" ostmas. Ega ma muidugi nende sõite nii väga ei mäleta, mäletan vaid et ma nii väga tahtsin, et nad võidaksid. Tõenäoliselt nad olid tol ajal nagunii võitmatud, aga see kaasaelamise rõõm on kadunud nüüd pea kolmekümne aasta taha.

Ja teine mälestus on mul seotud Salt Lake City mängude iluuisutamise meeste üksiksõiduga. Siis tõmmati kõvasti üles teema Jagudin vs Pljušenko ning mina sattusin ka nende esitusi nägema. Mulle ei ole Pljušenko mitte kunagi meeldinud. Tol ajal ma mäletan, et kui ma nende etteasteid vaatasin, siis uisutasid üks võimas jõuline mees ja mingi päkapikk. Minu meelest teeb meeste spordi vaatamise üldse huvitavaks jõud. Laupäeva hommikul hakkasin Youtube'st vaatama, et kas tolleaegseid esinemisi on ka üleval ja oma imestuseks avastasin, et Jagudinilt minu mällu kui ideaalne sooritus oli justnimelt tema lühikava. Pärast vaatasin ka vabakava ja see meenus ka. Tol ajal olid reeglid ju teised ja ala absoluutselt mitte tundes ma ei oska hinnata, kuidas ta saaks hakkama praeguse korralduse juures, aga nendest sõitudest olid mul meeles nii uskumatu kui see ka ei ole, justnimelt sammukombinatsioonid. Minu jaoks on ta siiamaani täielik sammumeister. Hüpped, ka neljaseid, tegi ta nagu nii muuseas. Ja milline koreograafia. Kui tihti näeb uisuplatsil mehi niisama kahe hüppe vahel aelemas, siis tema on minu jaoks olnud siiani ainuke, kelle tants on olnud lugu. Minule arusaadav lugu. Uurisin, et kes talle koreograafia tegi ja sain aru, et nad Tarassova mutiga kahekesi tegid, mis muidu näitab ka uisutaja enda suurt tarkust. Nii tore oli Youtube'st vaadata viimase paar päeva jooksul tema kaheksa aasta tagasuse esinemise klipi alla lisatud kommentaare, mis ütlesid üheselt vaid seda, et Vancouveris uisutanud mehi ei mäleta varsti enam keegi. Aleksei Jagudin on parim. Suur suur sportlane.


Täna hommikul vaatasin Tartu Maratoni starti. Oli ülev tunne kohe vaadata, kuidas inimjõgi mägede vahele voolas. Ja A. startis ka ja päeval ma korda mitu mõtlesin, et ei tea kui kaugele ta nüüd jõudnud on ja millal finišeerib. Õhtul helistasin ja kõlas reibas, kuid endasõnul pisut väsinud inimese hääl. Mu klassivend kirjutas täna EPL-s sõpruse muutusest ajas. Täna peale kõnet A-le mõtlesin, et ... kurat, mis sellel FB-l üldse sõprusega pistmist on. A. võitis täna iseend (ja ennekõike tagasiandvaid suuski) ja mul on tema pärast jube hea meel.

Ise ma see nädal sport ei teinud. Totaalne null. Esmaspäeval käisin teatris (No77, ei vääri kommentaare), siis sain mingi hirmsa kõhutõve, millest taastusin kaks päeva, siis sain õlga süsti, millest taastusin paar päeva ja kuna doktor keelas suusatamise, siis .... ahh ühesõnaga. Tuju ei olnud. Aga täna käisin pikalt jalutamas ja sellest käigust on ka tänase posti pildid, millel on Kadrioru kaks suurt staari: Katariina ja part.
Nädala elamus aga oli Eesti Arhitektuurimuuseumis nähtud "Eesti aja arhitektuur. Eugen Habermann 125. Herbert Johanson 125." Kusjuures täiesti juhuslikult oli täna muuseum tasuta. Näitus oli kihvt, sest mulle jäi mulje, et need kaks meest ongi sisuliselt terve Tallinna kõige kihvtimad majad loonud (pluss muidugi minu sünnikodu autor Kuusik). Näitusel oli mitmeid koopiaid raamatust Eesti arhitekruur 20, mille valguses hakkasin mõtlema, et kas Uue Eesti aja kohta tehakse ka selline raamat ja kui ei, siis äkki näitus. Mis on viimase 19 aasta jooksul need ehitised, mida me täna saame juba klassikaks või vähemalt märkimisväärseks pidada? Sellele näitusele läheks küll.