Vot selline vestlus legendaarsest Ugala lavastusest meenus mulle mõned päevad tagasi, kui hakkasin mõtlema sellele, millega ma hakkama olin saanud. Sõbra põlv ei pidanud vastu ja tema ettevalmistused poolmaratoni* läbimiseks läksid luhta, aga et ECA oli maksnud osavõtutasu jms, siis sõber arvas, et ma võiks tema eest joosta. Ja loomulikult kasutas vana tuntud alatut taktikat kiida lolli: "Ma tean, et sa suudad selle ära joosta!". Vaatame siis fakte: trenni olen teinud alla 4 kuu, kõige pikem seni läbitud distants oli 12 km. Kõlab nagu edu võti? Ei.
Aga see vana hea nõks aitas. Loomulikult
hakkasin ma mõtlema, et oot-oot, mismõttes nagu teised usuvad, et ma suudan poolmaratoni ära joosta ja ma ise ei usu. Noja nii ma selle nõusoleku kolmapäeval andsin, neljapäeval tegin tempoharjutusi staadionil ning reedel jõin ja istusin peldikus.
Täna kell 18 oli start. Natuke rohkem kui 2 ja pool tundi hiljem ma finišeerisin mõeldes, et miks ma küll spurti varem ei alustanud. Jõudu ju oli. Põhjaaeg on nüüd tehtud. Siit saab ainult paremaks.
Põhiline on aga see, et ma tegelikult ka suutsin. Pildil mina u 11,5 km peal.
*21,0975 km
2 comments:
Õnnitlused. Millal siis päris maratonile?
Alo
Tänan. 2010.
Post a Comment