Champange

Oi jah. Sellest on nüüd pea kaks nädalat, aga mälestus 90ndatest... aga mälestus reisist on ikka veel ere.

Esimese asjana käitusin nii nagu mu kadunud vanaema olla soovitanud. Tuleb kõigile rääkida oma probleemist, sest kunagi ei tea, kus võiks lahendus olla. Saigi siis kolleeg P.-le räägitud, et planeerin Champangesse minna ja tema kohe soovitas, milline maja valida. Eesti keeles kõlab "maja" selles kontekstis kuidagi kohatult, kas pole? Maison ja House on ju palju paremad. Igatahes Ruinart'i (esimesel pildil 60 000 pudelit "küpsemas") ma kirjutasin ning esmaspäeva hommikul kella 10ks meile tuuriaja ka sain.

Aga enne seda vaatasime ju laupäeval lahinguvälju ning jõudsime õhtuks Epernay'sse, mis on šampanja pealinn, mitte küll Champange pealinn. Elu on ikka juhuste rada. Astusime sisse hotelli ja küsisime, kas neil vabu tube on. Ei olnud, aga nad soovitasid mingit teist hotelli. Kuna see meile teele ei jäänud, siis kablutasime I-punkti, mis oli meie imestuseks veel peale kella 6 lahti ning uurisime majutuse kohta. See ainuke hotell linnas oli meie jaoks siiski liiga kallis ja ebamugavas kohas ka. Hakkasime sirvima B&B kataloogi, mina valisin esimese sobiva hinnaga ja linnas mitte väga kauge välja ja turismiinfo tädi pani meile koha kinni ja me sõitsime kohale. Aga see oli alles algus.

Meid tervitas saabudes ÄRIMEES. Ja tõesti, ehtsamat sellist annab ikka otsida. Mees oli igavene jurakas, oma 120 kilo kindlasti, kuldketiga, aga kutsulikult armsa silmavaatega ning tema maja tagasihoidliku fassaadi tagant avanes mitmeks jaotatud siseõu, millel nii peenrajupp, pujengid kui ka traktor ning maja, kus mõned külalistetoad. Tuba oli vinks-vonks. Sättisime sisse ja mõtlesime minna linna tagasi, et süüa, kuid ärimees meil tee peal ees: "Kas šampust ka proovime?". Meie ikka sõrad vastu, et vaja linna sööma sõita, et ei saa proovida. Ärimees tõmbas kohe välja küla ainukese restorani visiitkaardi ja ütles, et meil on siin ka söögikoht. No aga miks mitte: keegi ei pea autoga sõitma, saame söögi kõrvale veini nautida ning lisaks veel ka ärimehe šampust proovida. Ärimees helistas ja pani meile kohad kinni. No aga kuidas sa šampust proovid. On vaja ka intelligentset juttu ajada. Ja ma siis üritasin igasugu asju küsida kuni selleni, et palju teil siin külas siis ka neid šampategijaid on. Kui ma poleks vastust ise kuulnud, ma ei usuks ka. 60. Ja see on üks küla. Peale paari km on järgmine ja siis järgmine ja järgmine. Kokku nagu ma aru sain on šampatootjaid 9000 ümber ja need on need, kellel on oma silt külge kleepida. Lisaks veel need, kes kasvatavad suurtele majadele. Ehk siis selles külas iga mees tegi oma šampust. Noh, maitse järgi otsustades oli Florent Laval (siis šampatootja nimi, äkki ka mehe nimi?) umbes sama nagu Läti tehasest tulnu, aga idee inimestest, kes teevad (ja see jook on päris keeruline teha) šampust oma kodukeldris, mulle meeldis. Ostime järgmisel päeval viisakusest kumbki ühe pudeli ka kaasa. Avanud pole, maitset ei tea. Seda, mille mina kaasa ostin, me degusteerida ei saanud.

Jalutasime restosse. Nägigi välja nagu pärisrestoran. A. märkis pärast tabavalt, et polegi Prantsusmaal kunagi nii head teenindust saanud. Meiega tegeles kokku 5 inimest ja me ei olnud kaugeltki ainukesed kleindid tol õhtul. Võtsime uhke komplektlõuna ning kohalikku veini. Selle viimase teoga tundusime endale kohutavalt ekstravagantsed, kuna kõik ülejäänud seltskonnad jõid vaid šampust. Ja pärast naudnguid (vett on merre voolanud ja kesse mäletab enam, mida me seal täpselt sõime) jalutasime külast välja viinamarjaväljadele ja päike hakkas loojuma ja oli selline natuke karge õhk.... Eesti suvi.

Ja kuidagi sai selgeks, et šampus ei olegi nii müstiline jook, kui mulle varem tundus.

Järgmisel päeval aga sõitsime korraks Chalon-sur-Champange'sse, kus on UNESCO nimekirja kuuluv kirik, milles kahjuks oli missa ning ei saanud seda seetõttu eriti imetleda. Linnast leidsime aga imetoreda restorani, kus teenindajateks (ilmselt omanikest) vanapaar. Mina sain seal imehead toitu (kala taignas, ühepajatoit pardist - tuletan meelde, et taimetoit on Pranstusmaal suhteliselt lootusetu üritus). A.-l aga vedas täielikult, kui Tal õnnestus menüüst valida kohalik delikatess, kus seamakku oli keeratud mingid rupskid. Kuna ka mind sunniti seda maitsma, siis ... no oli ikka ilge küll. Aga restoran oli tore ja kohalikke täis.

Ja siis juba ootaski meid Reims oma katedraaliga (pildil) ning Ruinart'i veini- (pardon moi!) šampusekeldriga. Saime teada, kuidas šampust tehakse, miks pudeleid keeratakse (ja et tänapäeval teevad seda masinad) ning šampus on ainuke vein, milles on lubatud valget ja punast veini segada. Eksursiooni lõpuks võisime nautida klaasikese enda valitud šampust. Meie A.ga mõlemad võtsime aastakäigu rosé'd, mille pudel oli pea 200 eurot. Maitse aus ning kahju oli seda poolikut pudelit vaadata, kui me lahkusime. Tõelise nõukogude inimesena küsiksin, et kesse siis ülejäänu ära joob?