Edu võti

Eks nüüd on olnud aega analüüsida, mis siis laupäevase "tulemuse" tõi. Jah, nagu see oleks mingi tulemus. Ilmselt on see poolmaratoni jooksmine kuidagi ülemüstfitseeritud. Kui mina sain, siis saavad sellega enam-vähem kõik hakkama.

Mis mind kõige enam hirmutas? Hirmutas see, et küll rahvajooks, aga ajalimiit oli 3 tundi. Kui ei ole elusees poolmaratoni jooksnud, siis loodad, et vähemalt käies jõuad lõppu, aga siin poleks vist seda saanud teha. Seega kartsin, et ei mahu ajalimiidi sisse. Nägin esimesel ööl pärast nõusoleku andmist unes, et ma oli viimane finišeerija ja kõik elasid mulle hirmsasti kaasa ja see oli kohutavalt piinlik.

Aga edu võti siis:
1. Taktikast kinnipidamine - taktika seisnes selles, et tuli kuni 11nda kilomeetrini joosta umbes 8 minutit kilomeeter ja siis vaadata, kas suudan kiiremini. Päris nii aeglaselt ma ei jooksnud - vaid seitsmes kilomeeter läks üle 8 minuti. Aga jõudu oli ja ma ei pidanud vajalikuks keskmiselt 7.40st rütmi häirida. Kui algul vahtisin ka pulssi, siis see oli üllatavalt madal ja ma ei jälginud pärast esimesi kilomeetreid seda üldse enam (pulss on minu suur probleem). Jätkasin kuni 16nda kilomeetrini umbes samas tempos ja siis tasapisi hakkasin kiirendama. Viimased paar kilomeetrit olid ülesmäge ja ma jooksin kuskil 6 min/km, põhimõtteliselt kõigist mööda. Takka järgi targana ütlen, et spurtida oleks võinud varem, kuid alguse tempo oli väga õige.

2. Staadionitrenn neljapäeval - jooksin 4 ringi 7 min/km, 4 ringi 6,5 min/km ja 3 ringi 8min/km, et saada tunnetus kätte. Algajal on kõige suurem oht joosta liiga kiiresti. Mitte ainult võistlusel, vaid ka trennis. See harjutus õudsalt aitas. Kui esimese kilomeetri jooksul tuhanded inimesed must mööda jooksid, siis ma ei kaotanud pead, vaid olin täiesti pühendunud oma tempole, sest ma teadsin, mida ma teen.

3. Geel - Nagu juba öeldud, siis eelmised päevad jõin suhteliselt palju ning terve jooksu aja jõin ka igas punktis pool topsi. Kuigi oli õhtu, oli suhteliselt kuum päev olnud, aga stardi ajaks läks päike ära ja see aitas palju. Võti oli aga kõrgekalorilises jooksugeelis, mida ma hoidsin kuni 11. kilomeetrini käes ning pigistasin siis pool põske ja loputasin veega alla, sest see oli rämemagus (noh nagu sööks Kosmose marmelaadi, aga palju magusamat) ja teise poole siis järgmises joogikohas mõned kilomeetrid hiljem. Kuigi ma polnud kunagi väsinud, siis see laks parandas oluliselt tuju ja minekut. Loobusin toidust, mida joogipunktides pakuti.

4. Atmosfäär - maraton on siin linnas väga tähtis sündmus. Kõik tulevad seda vaatama. Kõik kohad on viineri ja õlleputkasid kesklinnas täis. Maratoni rada kulgeb läbi terve linna. Mina jooksin vaid poole linnast läbi, aga maratonijooksjad võtsid ka teise poole. Rahvas elab kaasa, vaiksemates linnajagudes on inimesed oma majade ees: kes on suure peo püsti pannud ja karjub ruuporisse, muss mängib, vanainimesed istuvad niisama kass süles ja plaksutavad. Õudsalt kihvt ja innustav. Iga mõne kilomeetri taga mängib orkester, hästi palju oli sellised sambaorkestreid, kes tagusid trummi. Jumala eest samm läks kohe teravamaks ja siis kui lugu läbi, jooksjad plaksutavad neile. Ühesõnaga - fun, fun, fun.

5. Ja mitte üldse väheoluline - mul juhtus olema väga hea päev.