Ja nii ma 9. mai (sic! kuigi see pole see sõda) Verduni jaamahoone ees Juula parkisin ja jäin ootama bussi, 
mis pooletunnise sõidutee kauguselt rongijaamast reisijad edasi toimetas. A tuligi ja kohe oli selge, et vesi, mis ma Talle benuskast ostnud olin, kulus pärast tormilist Pariisiõhtut kohe ära.
mis pooletunnise sõidutee kauguselt rongijaamast reisijad edasi toimetas. A tuligi ja kohe oli selge, et vesi, mis ma Talle benuskast ostnud olin, kulus pärast tormilist Pariisiõhtut kohe ära.Aga Verduni lähedal kestsid lahingud 300 päeva, surma sai 800 000 inimest. Nagu räägiti meile dokumentaalfilmis, siis tapsid otseselt relvadele lisaks veel muda, janu jms. Dokumentaalfilm oli aus keskendudes sõjaõudustele, mitte sellele, kes oli hea või kes oli halb. Kõik 800 000 olid ju inimesed. See oli filmi juures kõige sümpaatsem. Meenub veelkord bussieksursioon Odessas, mille käigus külastasime partisanide kasutatud katakombe ning kus ekskursioonijuhi juttu kuulusid peamiselt väljendid "fašistlik hüdra" jne. OK, tegu on teise sõjaga, aga mul on tunne, et osad võitjad oskavad olla ja teised ei oska. A. näiteks ütles, 
et 8. mail Prantsusmaal polnud mingit sõjateemalist tegevust ning et vaikselt hakkab see sõda ununema. Mis ise-ensest pole just hea, aga olles viibinud 9. mail Moskvas mõned aastad tagasi, siis ei olnud venelased ka just eriti sõja kui koleduse teemale orienteeritud, vaid ... DENJ POBEDÕ!!! Siiamaani kummitab kõrvus see jube laul.
et 8. mail Prantsusmaal polnud mingit sõjateemalist tegevust ning et vaikselt hakkab see sõda ununema. Mis ise-ensest pole just hea, aga olles viibinud 9. mail Moskvas mõned aastad tagasi, siis ei olnud venelased ka just eriti sõja kui koleduse teemale orienteeritud, vaid ... DENJ POBEDÕ!!! Siiamaani kummitab kõrvus see jube laul.Verduni mälestusmärk on muidugi uhke nagu ka ise hinnata võite (esimesel pildil, autor on horisondi tabamise meister :P), haudade rivi on muidugi lõputu. Pärast käisime ka ameeriklaste surnuaial (viimane pilt), millel hoopis teine vurff. See vaikus. Surnuaia kabeli külalisteraamatud olid täis prantsusekeelseid tänuavaldusi ameerika sõduritele, kasvõi lihtne "Merci." Ei saa öelda, et see poleks mõtlema pannud. Meil pole muidugi kedagi tänada.
Selle käigu juures oli nähtust ehk kõige hämmastavam see "Kuu"maastik, mis endiselt nendes kohtades on. Käisime ka ühes külas, mis lahingu käigus kadus. Künkad ja orud ja tänavasildid. Mitte midagi muud.
No comments:
Post a Comment