Hellurei-hellurei

The point is ... et üldiselt hakkasin siis pihta. Tähistamisega (pilt räägib enda eest). Ja tuju on pehmelt öeldes täitsa kabe (loe: napsine). Kirjutada, kallid lugejad, tahtsin aga hoopis sellest, kuidas ma ooperis käisin. Nagu tähelepanelik lugeja ise võis aru saada, siis viis saatus mind taaskord kokku "Võluflöödiga". Seekord siis Pariisi ooper, uus maja, ehk Opera Bastille. Valisin isegi hotelli selle järgi, et oleks ooperimajale võimalikult lähedal ja ma õhtul tundmatus linnas kobistades "valesse kohta" ei satuks. Näiteks nagu täna selgus, olen ma veetnud lõbusaid tunde kaubamajas, mille peldikud on paksult lõhkeainet täis. Aga see selleks.

Oleme papsiga ikka vaadanud Mezzo pealt erinevaid, ka Pariisi ooperi, lavastusi ja imestanud. Paps ikka ütleb, et vot see või teine on ikka uhke lavastus. Peab ütlema, et oli ikka võimas tunne küll ise seal saalis istuda. Ja vaheajal šampust (ikka seda päris) limpsida. Korralduslikust poolest oli minu jaoks huvitav see, et suur osa külastajatest võttis oma joped saali kaasa. Nägin ka üht daami, kes kasukas süles terve aja istus. Ma olin üks väheseid, kes garderoobi kasutas. Rahvast oli nagu muda, mis pani mind muidugi imestama, sest pilet ei maksnud just vähe. Arvestame siinkohal sadades, mitte kümnetes (eurodes, mitte kroonides).

Kõige võimsama mulje jättis mulle ilmselt lavakujundus. Et kui meil ikka endiselt on ooper täiesti papist, siis antud lavastuse puhul oli raamivaks elemendiks arvutimäng. Ehk siis avamängu ajal kolm poissi alustavad arvutimänguga ning lõppeb kõik siis, kui on... "game over". Mulle meeldis see kujund väga, sest see ei tunginud nii väga mängu endasse, vaid oli pigem raamivaks elemendiks. Samas ei tasuks unustada seda, et just kolm poissi päästavad nii Tamino kui ka Pamina enesetapust, mis teeb lavastuse enda seest viite välisele raamile.

Lauljad olid väga head, kuid kõige suurem aplausi ja minusuguse võhiku jaoks õigustatult sai öökuninganna osatäitja Erika Miklosa. Kui ma eelmisel aastal Berliinis sama ooperit vaatasin, siis see soprano seal oli küll nii koleda ja kileda häälega, et piinlik oli kuulata. Seevastu laupäevasel staaril oli erakordelt ilus ja kume hääl ning Öökuninganna aariat laulis ta samal ajal ise tantsides ja liikudes. See oli imeline, tõepoolest.

Võib-olla on see ooper mind muusikaliselt ära tüüdanud, kuna ma olen seda ebaproportsionaaselt palju näinud ning seetõttu jättis mulle parima mulje just kujundus ja ka kostüümid. 'Te ei kujuta ette, milline kergendus on vaadata "Võluflööti", kus Väino Puura ei tuterdagi kanakostüümis üle lava. Pariisi Papageno oli sama tropp kui nad kõik, aga vähemalt oli Tal kihvt kostüüm.

CU, sõbrad! Ja paluks mitte naerda, kui ma ei suuda eestikeelseid lauseid moodustada!