Bacon

Francis. Mitte see, vaid ikka see teine. Uuem. Nagu ikka pean ma alustama näituse külastamist oma esimeste muljetega kunstnikust. Kusjuures, mulle ei meenu absoluutselt, kus ma teda esimest korda üldse nägin (kahtlustan Tate'i), aga on jäänud mälestus, et see oli jälk ja ebameeldiv. Kuniks nägin eelmisel aastal Berliinis näitust "Schmertz" (e.k. valu) külastades ühte tema triptühhi, mis muljet avaldas. Ma ei teagi miks, aga tolle (väga hea!!!) näituse konteksti sobis see ideaalselt. Kui nägin, et Baconi ülevaatenäitus on Londonis üleval, siis oli kindel, et ma lähen. Nagu ma pärast olen aru saanud, siis ongi see esimene tema loomingut nii põhjalikult käsitlev näitus (pärast surma). Kataloogist selgus, et see sõidab pärast veel ka Madriidi ja New York'i, niiet hoidke silmad lahti ja käige ära.
Valu. Ma arvan, et see ongi tema kunsti puhul minu jaoks kõige olulisem. Kuid need väändunud kehad, justkui inimene sooviks samaegselt kolmes eri suunas astuma hakata, ei tekita tunnet füüsiliselt valust. Oh ei. See on midagi palju sügavamat ja sisemist. See on selline sisemine kurbuse ja ängi valu, mis on nii tugev, et muutub füüsiliseks. Ja muutub füüsiliseks ainuüksi kunstiteost vaadates.
Minu lemmikteos (ennekõike oma sugestiivsuse tõttu) on "Head IV", mis on üks esimesi tema Velasquez'e paavst Innocentius X portree järgi tehtud maale. Minu jaoks on see oluline veel seetõttu, et kui mulle Velasquez üldiselt aboluutselt ei meeldi, siis seda portreed pean ma tema parimaks tööks. Erinevalt Baconist olen ma seda tööd ka näinud, käesoleval aastal Doria-Pamphilj'de palees asuvas kunstimuuseumis, mille audiogiidi on peale lugenud üks aadlivõsudest ise (paavst ise oli ka Pamphilj muideks, mitte siis praegune, vaid see Innocentius X). Muljetavaldav galerii. Üks väheseid eramuuseume, mis mul harja punaseks ei aja. Aga see selleks. Lingi alt võite natuke lugeda ka pildi tausta kohta, kuid minu jaoks on see ilma kirjutustetagi piisavalt kõnekas.
Ma ei ole jõudnud näituse kataloogi küll veel põhjalikult sirvida või lugeda ning ei tea, mida selle kohta asjatundja kirjutavad, aga mulle meeldib väga, kuidas Bacon suhestab objekti ja tausta. Vaadake kasvõi seda : väändolek ja lakoonilisus. Ma pean ütlema, et need Dyer'i surmast ajendatud triptühhid, mida ta oma elu kakskümmend viimast aastat tegi, olid ikka võimsad küll. Mulle üldse meeldis see, et Ta käsitles oma loomigus vaid käputäit teemasid, pöördudes nende juurde üha tagasi ja tagasi. See ei näita sugugi ideedepuudust, vaid seda, kui võimalusterikas on üks teema. Ole vaid mees seda teistmoodi nägema.
Ja muide - see mees on geenius. Akadeemilist kunstiharidust tal ei olnud. Ka pani mind imestama see, kui vanaks ta elas (1909-1992) ja kuidas tema looming looja ei läinud, vaid ka vana mehena oskas ta teha huvitavaid asju.