Nancy

Kallid lugejad, olen jätnud teid täiesti unarusse, aga eks see kipub nii olema, et kui tekib mingi muu elu, siis blogi jaoks aega ei jää. Nimelt on mulle saabunud külla esimene külaline, niiet kogu vaba aeg läheb temaga mehkeldamise peale. Täna on ta aga Pariisis.

Laupäeval panime pakid vööri ja põrutasime Nancy'sse. Linn ise oli algul selline suhteliselt mittemidagiütlev, kuid jõudes selle linna peamise vaatamisväärsuse ehk Stanislas'e (teadagi, kelle järgi nime saanud) väljakule saime aru, et tasus kohale sõita. See peaks olema kõige paremini säilinud barokne linnaväljak. Kõik oli läbi mõeldud. Kuna ilm oli suht kehva, siis ilusaid pilte pole, aga panen ühe siia ikka. Nagu näete, siis seisis keset väljakut vana poolaka enda kuju, täies paksuses. Mulje jättis mulle väljaku sillutis, mis oli väga hele, niiet ka sombuse ilmaga pidin ma silmi kissitama. Selle sillutisega seoses tekkis mul väike seos Ascoli Piceno linnaväljakuga, mis on marmorist ja pimestab samamoodi (aga on loomulikult hoopis varasemast ajast).

Kuigi kohalik provintsimuuseum oli tore, siis kulus suurem osa ajast loomulikult jälle ostudele ja puhvetis lebotamisele. Muuseumi võlu seisnes taaskord selles, et tänu oma suhteliselt väikesele kogule, sai uurida ka neid töid, mida mõnes maailmakuulsas muuseumis üldse tähelegi ei paneks. Tegin tutvust isegi mõned prantsuse kunstnikuga, kelle nimed mul muidugi tänaseks juba ununenud on.

Ja nii mõnus oli linnas lihtsalt jalutada ja aknaid vahtida. Kõige kenamast neist on siin ka pilt.