Antwerpen II

Oi, te ei kujuta ette, kuidas ma seda linna armastan. Igas reisijuhis on igasuguste müstiliste linnade kohta kirjutatud, et need on elavad või kärarikkad või imevad Sind endasse, aga Antwerpen on vist küll ainus, mille puhul saaksin seda ise kinnitada. Oli nüüd tegu sellega, et oli pühadeaeg või mitte, aga see kuidas linnas elu kees laupäeva õhtul ... uskumatu. Kõik ilusad söögikohad oli paksult rahvast täis. Minul jäi seetõttu too õhtu söömata, et ilusad kohad olid täis ja nõmedasse kohta ei tahtnud ma minna. Linn on omajagu kompaktne ning seetõttu koondub kogu elutegevus ühte punkti. Ma jalutasin linnas mitu tundi, ühtedel ja samadel tänavatel uuesti ja uuesti ja uuesti. Vahtisin neidsamu aknaid ja neidsamu inimesi. Rahvas tundus nii õnnelik. Mingil määral tundus mulle, et on selle linna baroklikus kandunud ka linna praegustesse elanikesse. Juhtusin Püha Carrolus Borromeuse kirikusse täpselt missa lõppedes. Kuigi kabel, kus rippus nii mõnigi Rubens, oli kinni, tegin selles barokses imes (Rubens pühendas sellele kirikule rohkem kui vaid maalid, sain aru, et osa sellest on tema mõtte järgi loodud) väikese tiiru. Kõik missalised said lille (kas see, et see oli gerbera on mingi tähendus?). Üks härrasmees üritas enda oma mulle sokutada. Kohutavalt armas. Ma siiski loobusin, sest kuhu ma selle pannud oleksin? Õue peal pakuti aga pirukat ja keeksi ja sooja jooki. Religioon sellisel kujul tundus mulle kuidagi sümpaatne. Ehk on see seotud kuidagi minu kinnisideega sellest, et kogu maailma häda on kogukondade hävimises: pered ei hoia enam ühte, vanavanemad hoiavad lapsi raha eest, harva on kombeks lapsed kuhugi teise perre õhtuks sokutada, et vanemad saaks aega koos veeta.

Ka on see teine kord elus, kus ma tunnen end väikese inimesena suure religiooni ees. Kui Marrakeshis oli päikesetõusul algav minarettidest kostuv kutse palvele täiesti sugereeriva loomuga (lugesin kokku, et meie aknast paistis tookord vist 7 sellist mögafoni), siis kirikukellade kõla Antwerpeni tänavatel oli u sama võimas. Kellad muudkui tagusid ja tagusid ja kui sa juhtusid seal tänaval olema, siis see oli tõesti sugereeriv. Ma mõistan täiesti olukorda, kus ei saanud kirikusse minemata jätta. Ja seda muidugi kirik tahtiski.


Sarastro oli minu hotellitoa nimi. Sain administraatoriga kohe sõbraks, kui näitasin välja, et saan aru, kust selline nimi. See ooper justkui kummitab mind terve elu. Mis te arvate, millisele ooperietendusele on mul Pariisi pilet ostetud? Hmhm, just just. Igatahes parem, kui ööbida Susanna nimelises toas, kuigi Villa Mozartis vist siiski niisugust tuba polnudki.

Pühapäeval oli imeilus ilm. Päike säras, mul oli suisa palav. Rahvas istus välikohvikutes ning tundus, et kell 11 õlut juua pole mingi patt. Kui on mingi asi, mida see rahvas teha oskab, siis on see õlu (oi, ma unustasin šokolaadi!). Ma ühinesin joojatega kell 12. Kõige parema mulje jättis mulle Westmalle duubel, mida jõin muuseumi puhvetis. See on kümme korda veel parem kui Newcastle Brown Ale, mida ma jumaldan.

Kuna pühapäev on püha päev, siis oli kirikutesse võimalik minna alles pärast hommikusi missasid, mida katedraalis oli avamise ajaks toimunud juba tervelt kolm. Kuidagi pidi siis ju päeva teise poolde veetma. Läksin turule. Te ei kujuta ette, milline see turg oli. Kogu linna elav loomus oli sinna üle kandunud. Marokolased karjusid oma puuviljalettide taga nagu metsalised. See oli nii sümpaatne. Eriti see, et nad tegid seda kõike prantsuse keeles (juhuks kui keegi ei tea, siis Antwerpen on flaami linn). Ja seal oli linnulaat. Sõna otseses mõttes. Sealt võis endale kuke kotti pista või pardi või papagoi või mida iganes. Ma olin täiesti müüdud mees kui ma seal jalutasin. Lisaks lindudele müüdi seal ka igasugu närilisi, kusjuures need olid (nagu pildildki näha) lihtsalt mingis kastis kümnete kaupa üks nunnum kui teine: merisead ja jänkud segamini.

Kui ma siis peale seda möllu katedraali jõudsin, siis meenus mulle see, kuidas ma seal esimest korda käisin (kusjuures nüüd on mulle öeldud, et ma vist polegi seal varem käinud, milline katedraalidest (Brüssel? Gent?), siis mulle sellise mulje jättis? Vahet pole.) Ma mäletan oma 15-aastase nõukogude turisti mõtteid, kui ma elus esimest korda seitsmelöövilisse kirikusse astusin. Minu jaoks, kelle kodukirik on pisike kahelööviline keskaegne kirik Tallinna vanalinnas, oli see nii võimas hetk. Ilmselt oli minu olek ja mõistmine sama piiratud kui kiriku ehitanute kaasaegsetel. Ma usun, et mu tunne oli selline nagu "Et keegi mind valvaks" näidendi ühel tegelasel, kes uskus, et Jumal elab Peterborough katedraalis. Ma käisin kiriku põikipidi läbi see 15 aastat tagasi ja lugesin löövid üle - jah neid oli seitse. Aga eks kõik on avardunud ka minu väikeses maailmas (igas mõttes) ning praegu Antwerpeni katedraal minu jaoks enam sellise tähendusega pole. Pigem istusin ja imetlesin Rubensi altarimaale, mis oli üks parem kui teine. Pean ütlema, et tema Püha Kristofer on üks võimsamaid asju tema pinstlist ja see oli altari tiiva välisküljel!