On jutuks olnud, et inimesed siin on väga depressiivsed ja osa koduigatsusest sellised. Muidugi on ka inimesi, kes oma kodumaad vihkavad ning meelsasti väikekodanlikus mugavuses peesitavad. Mina neid mõista ei suuda ja ei tahagi. Kuigi ka mina olen olemuselt väikekodanlane, on kodumaa mulle hirmus tähtis. Ja seetõttu tekib asjadele ja nähtustele, millel Eestis veidikenegi rahvuslik mekk, seda suurem tähendus.
Kes tunneb mind, teab, et saunale ma ütlen "Ei". Aga sisuliselt alates kolmandast nädalast siin käin vähemalt korra nädalas saunas, reeglina kaks-kolm korda. "No kurat, kas ma pole siis eestlane või? Saunas peab käima!" Tunne oli selline, et kui ma sauna ei lähe, siis ma kaotan oma rahvusliku identiteedi, teen häbi oma rahvale. Saunaskäik on muidugi omaette põnev teema, sest osad rahvad (ja ma ei tahaks olla muidugi selline rassist nagu ma hetkel kõlan, aga nii see on) arvavad, et saun on soe koht, kus tuleb lamamas käia. Püha jumal, esiteks võtavad nad ju kohutavalt palju ruumi, teiseks "Leili, sõbrad, leili!". Ma ei lähe ju sauna külmetama. Üldiselt olen ma pidanud nii mitmelgi korral seal käima ette näitamas, misasi saun on. Ja kas keegi oleks seda uskunud minust mõned kuud tagasi? EI.
Pilti näete? Kama. Kama tundub nagu nektar või ambroosia. Just lõpetasin kruusitäie. Ja ilma Iittala kruusita ma ka elada ei saa. See on samuti väike osa minu patriotismist - kutsume seda Põhjamaiseks mõõtmeks. Ma ei ole kunagi eriline kohukesesõber olnud, kui siis vaid lapsena, kus neid harva saada oli, aga nüüd esitan ma külalistele kohukesetellimusi. Sest, kuulge, üks korralik eestlane peab ju kohukest vohmima.
Laupäeval üritasin suusatamist vaadata. Aga jäin muidugi kohe magama. Patriootlik trenn on seega olnud siiski ebapiisav. Ka on mul vaatamata "Tantsud tähtedega" selle hooaja tantsud, kuid ma olen vägagi kursis, et minu lemmik on ikka veel konkurentsis. Seega arenguruumi veel on. Näiteks võiksin ühineda asutuse laulukooriga. Kindlasti võetaks laulurahva esindaja kahel käel vastu. Ma loodan, et nad ei eelda, et ma nagu PÄRISELT ka laulma pean.
Teisest küljest, kui eestlasi kuulen või näen, siis teen suure tiiru ümber nende, et keegi mind ei näeks või ei arvaks, et ma eestlane olen. Pesueht eestlane on sündinud.
2 comments:
Ma väga vabandan oma ebakohase huumorimeele pärast, kuid MA EI KAVATSE KOORIS LAULMA HAKATA. Kõik, kes niimoodi aru said või arvasid ... kallikesed, te pole mind ikka väga kaua näinud. Kindlasti tunnete juba puudust. Selleks, et näidata, kuidas kooriga ühinemine on minu jaoks sisuliselt võimatu, panen siia üles ka väikese teate koori tegevusest.
The ECA Choir, well known as Curia Cantorium will be Carol Singing for Handicap International at Lunchtime – 12h30 : in Court of Auditors Cantine and halls on 2, 3, 10, 15 December and more - In EP KAD Entrance- 12 December 12H15 - And JMO entrance - 17 December 12H15. You are kindly invited to these concerts, don’t forget to bring your purses, as collection boxes will be put in ECA K1 entrance and K1 canteen.
Ma lisan patrioodiks kasvamise loosse ühe asja, mille ma unustasin. Nimelt kuulub kohustuslikku kavva koduigatsuse saabudes Kreisiraadio vaatamine. Minu favoriidid on Kert Ämmapets, linnud Tõnisted, Kauboid, Vambulo Lagunov, keda ma kõiki juba ka enne väga armastasin. Täna aga näiteks vaatasin kivipallur Jürtot (Ega see, kes joob terve pudeli veini üksi ära, ei ole veel veinisõber, vaid joodik.) ja Jürarrac. Liiga armas.
Post a Comment