Püha taevas! Pidin siis esimest korda iseseisvalt tööle sõitma. B on ju Eestis. Parkimisluba kojas oli mul esimesest päevast olemas, niiet selle pärast ei maksnud muretseda.
Alustasin vara st kuskil kolmveerand tundi varem kui me B-ga stardime. Üldiselt meile meeldib teha endale õdusaid hommikuid, kus poolteist tundi sätime ja sööme ja kuulame Eesti raadiojaamu.
Seekord oli hirm muidugi nii suur, et hakkasin kell 7.20 minema lootuses paremat stardipositsiooni saada. Väljas oli pime, udu võis noaga lõigata. Ja ummik ... ummik oli selline nagu ikka, pikk ja aeglane. Võib-olla veel pikemgi kui tavaliselt. Kiirteele jõudmine võttis mul kuskil pool tundi. Kiirtee on selline, et nagu sõidaks Liivalaia tänaval tipptunnil. Suss-suss-suss, 7km/h. Ma saan väga hästi aru, miks B endale automaatkäigukastiga auto on ostnud. Mu parem käsi sai väga korraliku piitsepsi trenni. Aga suur on rõõm, kui juba 50 km/h sisse saad ning 20 minutit hiljem sai tehtud ka tänane rekordkiirus 113 km/h.
Kokku läks hetkeni, mil jälle süütevõtit keerasin tund ja veerand. Normaalse liiklusega sõidaks seda maad alla poole tunni.
Aga see pani mind tõesti mõtlema sellele, et kuhu see maailm omadega jõuab. On ju siin heietatud, et Vana-Maailm läheb üha individualistlikumaks (ja üksildasemaks) - istuvad inimesed ummikutes oma autodes i-pod peas. Kõik on koos, aga täiesti eraldi. Imestama on mind pannud see, et Eestis on levinud jutt, kuidas mujal sõidetakse ikka mitmekesi autodes ja Eesti häda on selles, et autos on vaid üks inimene. Selle põhjal, mis ma siin näinud olen, on ka siin autos üldjuhul vaid üks inimene. Ja nii nad siin istuvad mitu tundi oma ärkveloleku ajast autos.
*Viide tuntud Eesti jalgpalluri I.Z. tulevasele (auto)biograafiale, millele on naljahambad soovitanud nimekas panna "Pool elu suluseisus".
2 comments:
Teadmiseks, et õhtul tagasi sõitsin ma veidi üle poole tunni, kusjuures käisin veel ka poes leiba (Eesti mõttes saia) ostmas. See aga tähendas varem kiirteelt maha keeramist ning pikemat aega madalama kiiruspiiranguga teedel. Vaatasin kusjuures töö juures järgi, et ka eelmine esmaspäev jõudsin tööle alles veerand 10, millest võib järeldada, et esmaspäeviti ongi hullumaja.
Hoidmaks teid kursis, siis täna jõudsin tööle 55 minutiga. No see on selline paras aeg. Nõme on see ummikus passimine seetõttu, et tunnid ju jooksevad. Ma pole teile siinsest peenest ajaarvestuse süsteemist rääkinud, aga põhimõtteliselt pead tööl olema 8 tundi, millest 7,5 tundi on tööaeg. Lõunal pead kindlasti käima. Kui see on lühem kui pool tundi, siis pannakse automaatselt pool tundi kirja st selle pealt aega kokku pole võimalik hoida. Tööl pead kohal olema (kui pole komandeeringus või koolitusel) ajavahemikul 9.30-12 ja 14.30-16. Seega võib lõunal kokku olla 2,5 tundi (aga tööaega peab ikka kokku 7,5 tundi tulema). Kui tööle ja lõunale tuled/lähed, siis pead vastava automaadi juures kiibiga piiksu tegema. Ehk siis mida varem tööle tuled, seda varem saad ära minna. Ületunnid saab aga võtta hiljem vabade (pool)päevadena teatud tingimustel välja. Seega on hommikul, kus oled plaaninud varakult tööle tulla, et varakult ka tunnid täis saada ja väikseid ületundegi teha, ilge tüng, kui tegelikult istud hoopis suurema osa ajast ummikus. Ja veel: iga päev lisab arvuti Su ajale 12 minutit nö arstil käimise aega, mis ette nähtud igasugu asjaajamisteks töö ajal st eeldataksegi, et 4 tundi kuus käid arstil-pangas-ametistutustes.
Post a Comment