Suusahunt ehk maratonipäeviku esimene sissekanne

Niisiis. Otsustasin igal nädalal kirja panna, kuidas edeneb ettevalmistus maratoniks. Ja see on siis esimene nädal.
Alustuseks peaksin rääkima oma vintsutustest suusakeppide otsingul. Muidugi olin ma kuulnud, et spordipoodides ulub tuul, sest varustus on kõik ära ostetud. Teisipäeval läksin jahile. Levandi poes polnud 140 cm keppe üldse, isegi mitte 3000 kr maksvaid, Rocca Al MareSportland ei müünud üldse keppe, Rademaris oli keppidest moodustunud "otsi ise" kuhi, kust ma ka õige pikkusega keppe ei leidnud. Meeleheites vaatasin veel Extreme Sport nimelisse poodi ning seal olid, küll 145 cm kepid, aga korralikud (ka käekinnitus!) ja muidugi ka vastava hinnaga. Niiet maksin jälle rohkem, kui planeerisin, kuid nüüd võin öelda, et kepid on väga head. Ei häiri ka see, et need pikemad on, kui ma tahtsin. Esialgu ma ei kavatse neid ka lühemaks teha. Ahsoo ja lõuna ajal olin ma juba Kaubamajas keppe otsimas käinud ja sealne vaatepilt oli väga masendav, kehva kvaliteediga kepid olid vaid alles jäänud. Kaubamajast siiski sai ostetud anuke määre, mis neil müügil oli. Hea seegi, kuid ette rutates võib öelda, et ega mul sellest näiteks täna mingit abi ei olnud.

Nädalas oli mul 5 treeningut:
E: jõusaal (selg, biitseps)
K: cross-trainer (45 minutit) - selle trenni üle olen ma eriti uhke. Nii palju oli asju ajada, aga kell 20:30 ma otsustasin, et lähen ikkagi saalist läbi ja sõidan see 45 minutit. Kaks puhkepäeva järjest ei ole hea asi.
N: suustamine Kubijal (ca 7 km) - väljas oli -15 kaardi, ripsmed olid härmas nagu Wassbergi habe, aga mõnus sõit oli. Ka uhke tunne, sest olin ju ikkagi komandeeringus ja oleks võinud peale rasket tööpäeva lihtsalt käntsti teleka ette viskuda.
L: suustamine Kõrvemaal (25 km) - olin rääkinud sõpradele, et kui suusatama minnakse, siis kohtade olemasolul pakkigu mind ka kaasa ja nüüd kutsutigi. Mul oli kohe väga hea meel. Kokkulepe oli, et kolme tunni pärast on kõik auto juures. No ma ei osanud arvatagi, et palju ma selle ajaga suusatada jõuan. Seda 7 km neljapäeval olin ma pea tund sõitnud (ilmselt seetõttu, et ühe laskumise läksin alla joostes, kuna ei julgenud alla lasta ning suuskade jala otsa panek võtab ju aega), mistõttu ei julgenud Kõrvemaa 19 km ringile minna. Läskin siis 5km ringile ja sõitsin selle läbi 5 korda. Kohtumispaika jõudes tuli välja, et algaja suusataja oli suustanud rohkem kui ükski teine. Ka need mehed, kes Tartu Maratoniks valmistuvad sõitsid vaid 24 km. No otsi nüüd lolli.
P: suusatamine Kõrvemaal (15 km) - kuna eile tuli kõik nii hästi välja, siis aravasin, et lähen teen tänase trenni ka metsas. Muutunud oli aga palju. Öösel oli lahtist lund sadanud ning minu ainuke määre mingit pidavust ei pakkunud. Seega pidin kõik tõusud tegema harkis jalgadega kepikõndi, mis ausalt öeldes oli lihtsalt tüütu. Keskmine ringiaeg tuli umbes sama, mis eile. Üldiselt oli see ka taotluslik, et võtan täna kergemalt kui eile. Ka juhtus see, et ma olin täna hulka rohkem kõhuli või selili kui eile. See 5 km ring on minu sõber - kõik laskumised on sissesõidetud klassikarajaga, va üks. Aga sellest ühest ma eile ei kukkunud viiest võimalikust korrast mitte ühelgi. Täna aga panin ikka kaks korda külje maha. Peamiselt muidugi seetõttu, et keegi aeglane (suusad libisevad mul megahästi) oli ees ja ma ei oska manööverdada. Nädala õppetund - mine suusata pigem laupäeval kui pühapäeval!!! Hoolimata 25 kr parkimisest oli täna Kõrvemaal parkimine kümme korda hullem porno kui eile. Ja eile oli ka ikka võimatu kohta leida.

Seega ma hindaks, et maratoni silmas pidades on mul selle nädala üldvastupidavustreeningud läinud asja ette. Vaatame, mida toob uus nädal. Selle nädala sündmus ei olnud aga üldse seotud spordiga. Vaid hoopis koduga. Mul on nüüd kardinad.Te ei kujuta ette, kui mõnus on peale mitut kuud aknast välja vaadata. Ja ma pean ütlema, et kardinad on minu meelest erakordselt hästi õnnestunud. Veelkord kinnitus sellele, et tuleb palgata professionaal. Mitte, et minu akende puhul mingi muud varianti oleks saanud olla. Pildil vaade diivanilt.