Mellu is back!

Peale moraalset ja mõningal määral erinevatest asjaoludest tingitud nii vaimset kui ka füüsilist puhkust sai aasta alguseks selgeks, et ega sügisel maraton ennast ise ei jookse. Tuleb joosta ise ning mul on tunne, et blogis oma ettevalmistuste kajastamine teeb ülesande poole kergemaks. Seega ...

Hoolimata suurest kibelusest pidin haiguse tõttu ootama aasta kümnenda päevani, et sporti teha. Aga milline oli see start! Olin suvel lubanud, et õpin sellel talvel suusatama. Olin rääkinud ära inimese, kes lubas õpetada. Niiet mul on suisa treener!!! Ja täna ma siis panin üle mitmekümne aasta esimest korda endale suusad alla (esimesel fotol algaja suusataja enne starti).

Suusad sain humanitaarabi korras oma treenerilt, kes kurbusega hääles räägib, kuidas nendega on nii mitmedki medalid võetud. Ehk siis tegu on 80ndate võistlussuuskadega, mis tänapäevalgi veel väga arvestavad tegijad... noh vähemalt minusuguse algaja jaoks. Kuskil oktoobris olin ma endale juba saapad ja sidemed ostnud. Jaanuaris siis veel mütsi (priima müts! lehviva tutiga) ja kindad, mille peale on kirjutatud Bjorndahlen, mistõttu usun, et kinnastega saab ka jahile minna.

Seoses õlavigastusega, mis ei lase mul korralikult trenni teha ja ausalt öeldes ajab lisaks veel ka meele mustaks, saan ma sõita vaid klassikalist stiili. Suurimat heameelt valmistas mulle aga see, et õlg ei teinud tänase sõidu ajal eriti muret, kuigi treeneriga sai esialgu arutatud, et äkki peaks alustama laste keppidega. Lõpuks läksin rajale just ikkagi õige pikkusega keppidega ja kõik sujus suurepäraselt. Õlg nati andis tunda, kuid peale sauna on täitsa valutu.

Aga kui nüüd asjast rääkida, siis loomulikult meeldis mulle laugel maal sõita ning rahulikult vahelduvtõukega edasi liikuda. Ega õlg suurt muud ei lubaks, mis aga ei tähenda, et ma poleks selle esimese õppimiseks mõeldud 9 km jooksul täitsa arvestatavat pulssi üles saanud. Pulsikell näitas maksimaalseks lõpuks suisa 183. Võin ka uhkusega öelda, et esimesel laskumisel kukkusin nagu õpikus ja sain kohe selle eest kiita!

Ehk siis leian, et sellisel talvel on suusatamine hea vaheldus igavatele vastupidavustreeningutele saalis kuniks jälle välja jooksma saab. Ja tõepoolest füüsiliselt on jooks raskemgi kui suusatamine. Seda ma imestasin, et kuidas Tartu Maratonil on alati nii palju osalejaid?

Mida aga edasi? Ilmselt kajastan siin blogis oma maratoniettevalmistusi, aga ka oma teist "aasta teemat" ehk kodu kujundamist. Ja mine tea - äkki on ka mõnel muul teemal midagi kaasa rääkida. Loodan, et on lugejaid ja kaasaelajaid. Maraton vajab jooksmist!!! Tartu Suusamaratonile ma siiski see aasta ei lähe, aga esimene suurem võistlus on 9. mail Tartu Jooksumaraton. Ja peamine etteaste Tallinna Maraton 12. septembril.

Viimasel pildil algaja suusataja pärast treeningut.