Puzzle

Käisin nädalavahetusel Brügges. Esimest korda olin seal 17 aastat tagasi. Nii põnev on käia sellistest kohtades, kus oled kunagi täiesti ebateadlikuna ja naiivsena (lapsena?) käinud. Nii huvitav on näha, et paljut mäletad, mida mäletad ja miks? Puzzle. Brüsseliga oli nii, Antwerpeniga ka. Ja nüüd Brügge. Kahjuks on selliseid kohti jäänud suhteliselt olematu hulk: Ostende ja Amsterdam ning mõningate mööndustega ka Viin ja Turu. Aga siis tulid kõik need lugematud reisid giidiraamat näpu vahel.

Oma rõõmuks olen ma siiski mingi osa oma naiivsusest säilitanud, sest kui ma tulin Brüggest tagasi, siis mitu inimest küsis, et kas ma ikka seda või toda nägin ja mina pööritasin vaid silmi. Alati ei aita ka giidiraamat.

Brüggega oli nii, et paar kohta tulid mulle täiesti tuttavad ette, kuid linnaplaan ning kuidas objektid üksteise suhtes asetsevad, oli minu jaoks midagi täiesti uut. Põhja piirkonna Veneetsia. No heldene aeg. Sama öeldakse vist ka Peterburi ja mingil eriti veidral kombel ka Stockholmi kohta. Ma pole Veneetsias käinud ja seetõttu benchmark'da ei saa, kuid minu mälus oli Brügges rohkem kanaleid, kui seal neid tegelikult oli. Oi, ilus oleks elada seal kanali ääres, teed akna lahti ja peegelsile vesi vaatab vastu (vt fotot!!!). Ei, tegelikult ei tee sa ilmselt üldse akent lahti, sest sääsepoiss hammustaks Sul kohe nina peast. Üldse on see nende kõikide "veneetsiate" häda, et seal on sääsed. Oi, sõbrad, see esimene öö Peterburis!!!

Brügges praegusel aastaajal sääski muidugi ei olnud. Rääkides aastaaegadest, siis mul vedas nii kohutavalt. Jumal ikka hoiab reisimehi. Olin komendeeringus Brüsselis, kus kaks päeva lihtsalt sadas ja mis veel kõige hullem - puhus kohutav tuul. Ehk siis oli täielik koerailm, kus vihmavari oli vaid kaunis aksessuaar. Ja kui ma Brügges rongist maha astusin oli kottpime, kuid ei sadanud ning need poolteist päeva, mis ma seal olin, paistis päike. Jah, oli külm, kuid oli kuiv ja fotoaparaadi kaasastassimine oli ometi kord põhjendatud.

Eks pettumusi ikka oli. Miski, mis jättis Sulle esimesel korral kustumatu mulje - selgub, et see polnudki päris. Luukas joonistamas Maarjat - teos, mille põhikompositsiooni taganat aknast paistab eriti vahvate laineharjadega veekogu (jõgi?) - seda pilti ei olnud muuseumis kohal. Ja nagu ma pärast hiljem raamatutst nägin, siis see oli koopia. Ma mäletasin seda pilti nii selgesti. Rogier van der Weyden'i originaal on Bostonis, BONSTONIS. Mu süda murdus.

Groeninge muuseumis oli ka teisi rõõmsaid ja vähemrõõmsaid kohtumisi.Elasin üle sama agoonia, mis esimesel korral seal muuseumis käes: flaami keskaegse kunstiga tutvudes jäin kohe huviga pikemalt uurima ühte Gerard David'i kaheosalise maali vasakut tiiba ning siis pärast pöörasin alles pea parempoolsele tiivale ja seal kooriti parasjagu korruptsioonis tabatud linnaisa nahka seljast. Oi, oi, see oli kohutav flashback, et mitte öelda fleshback :P nagu ma esilagu kiiruga kirjutasin. Kõik tuli meelde. 17 aastat.

Kahjuks ei olnud muuseumis van Eyck'i naise protreed, aga oli üks mulle üsna hästi tuntud Maarja lapsega, kus ka kohalik doonor peal. See pani mind natuke mõtlema sellele, et palju meie kunstimaitset kujundab see, mida me esimesena näeme. Kui jätta kõrvale need peade maha raiumised ja naha koorimised, siis just see pilt on minu arust peaaegu täiuslik. Ilmselt need, kes teavad minu suhtumist Carlo Crivellisse võivad seda pilti vaadates arvata, miks see mulle meeldib. Papagoi. Ma suisa kardan taaskohutmist Genti altariga. Kui vahepeal oli mus tekkinud juba mõte, et Itaalia kunst on üle kõige, siis... nüüd ... .

Aga kõige huvitavam ning ehk ka kõige parema mulje jättis mulle Memling. Groeninge's muuseumis on üks tema altar, millel kroonib keskel üks minu lemmikpühakuid, ehk Kristofer. Kas on mingi põhjus, miks Madalmaades seda pühakut tavapärasest tihedamalt kujutatakse? Oli ju ka Antwerpeni katedraalis ühe Rubensi maalitud altari külgtiival Kristofer. Ja see oli kõige meisterlikum asi üldse. Kuus Memblingut oli ka ühes teises muuseumis, kuhu ma läksin ilmseleglt liiga väsinuna, niiet vaatasingi vaid neid kuute pilti ja ei muud. Huvitav ja väga omapärane on tolle aja flaami kunst. Mulle väga sümpatiseerib, kuidas pildile on tihti maalitud doonor ning kogu tema pere ning kuidas pilt on täis vihjeid (näiteks pereema kaitsepühaku pilt on alati välisküljel), millest oma väikeste teadmistega elu sees muidu aru ei saaks. Mõnikord on ikka tunne, et inimkond ei ole mitte progressi, vaid regressi teel. Targemaks nagu saame, aga mis hinnaga.

Ja samal päeval käisin ma ka veel kolmandas muuseumis - šokolaadimuuseum, mis oli ausalt öeldes lihtsalt igav. Korruste kaupa seda, kust kakao tuleb. No tore on. Aga kuidas kirss kommi sisse saab - sellest polnud sõnagi. Igatahes otsustasin kohalike kaupmeeste käest head ja paremat ka kaasa osta. Belgia väikestest kohtades käies üritan ikka sõltumatuid marke osta. Ühes poes tuli jutuks, et Brügge enda kohalikke šokolaadipoode (kus tehakse šokolaad kohapeal ning, mis ei kuulu suurtele kontsernidele) ongi jäänud ainult kuus tükki. Mina leidsin nendest ülesse vaid kaks, aga mõlemast sai väike karbike kaasa ostetud. Ühe karbi olen ka avanud, ning seal olid mõned väga head kompsid ja mõned ilged (natuke assortiid meenutavad, kuigi päris assortiid nad muidugi ei olnud, sest ma lasen alati teha valiku piima ja/või valge šokolaadi kommidest, aga assortii ümber on tume šokolaad). Eks ole siis näha, et mis sealt teisest karbist paistab. Šokolaadi teemat olen ma siin laialt uurinud, kognitiivses plaanis muidugi. Äkki peaks ühe šokolaaditeemalise sissekande ka tegema. Igatahes on Belgia lähedus minu vaadet palju avardanud ja üks hea asi, mida ma muuseumist teada sain, oli näiteks see, kes pralinee (Belgia pralinee :P ) kasutusele võttis või kes hakkas kommi niimoodi ilusti karpi panema. See oli muidugi üks ja seesama isik. :P Igatahes jah on mul kogemusi nii mitmete tööstuslike tootjatega, kelle seas on mul üks vaieldamatu lemmik, kui ka sõltumatute tegijatega. Šokolaadieri tuleb kindlasti. Pean siiski veel pisut materjaliga töötama :P.

Aga peamiselt ma siiski jalutasin, ka veskite juurde, mis asuvad ühe kanali ääres vanalinna ääres.