Ma tean, et te ei usu seda, aga kõik need neli kuud siin olen ma tundnud ennast üsna kohtlasena. Esiteks olen ma hajameelne st kaotan igasugu asju ära (Juula!) või panen neid valedesse kohtadesse. Näiteks eelmine nädal politseisse minnes ei leidnud ma id-kaarti üles. Paar päeva hiljem leidsin selle fotokotist. Miks see mul fotokotis oli? Eile ei leidnud ma i-podi üles. See oli mingi seeliku taskus hoopis jne.
Kõige toredamad on aga lood kontorist, kus ma olen endale ilmselt igavesti blondiini märgi külge saanud. Et kuna meie osakond oli maja peal laiali, siis otsustati meid ümber kolida. (Kolimisega seoses on veel see tore lugu, et esialgse plaani kohaselt oleks ma pidanud kuskil peldiku kõrval elama hakkama, aga Nõukogude turist tõstis kisa ja nüüd ma sain suisa kuningliku toa endale (jäin valgemale poolele näiteks, hea vaade). Alati tasub öelda välja, mis häda on. Ega keegi õhust ei aima) Kolida tuli loomulikult selliselt, et mitte ükski inimene ei saaks oma kohale jääda. Tark tegu.
Mul palju asju ei olnud, aga ühte kasti oli mul siiski vaja. Kastid olid lahtivoldituna hunnikus. Võtsin kastiriba ja hakkasin seda kastiks voltima. No kohe oli selge, et ega siin on ju teipi vaja, sest see kast ju voltides siis koos ei seisa. Läksin rääkisin sekretärile, et ei tea, kust seda teipi saab, et kasti kokku kleepida. Sekretär uurima, et miks ma seda kleepida tahan, et seda saab ju voltida ning tegi minu silme all raks-raks ühe teise kastiga, mis pärast seda oli täiesti kasutatav. Pimeduse varjus viisin oma toast esialgse kastiliistaka tagasi hunnikusse.
Täna oli tõeline kolimispäev. Minul oli eile kõik pakitud, igale poole pandud kleepsud, et mis tuleb viia ruumi 325. Arvuti pidi igaüks ise viima (kui see oli süllar). Onud olid juba kõik mööbli ära viinud, kui mina siis tahtsin oma süllarit kaenlasse haarata, aga avastasin, et see on nööriga laua küljes (nagu pudeliavaja nõukaaegses sööklas). Natuke aega sikutasin ja mõtlesin, et see ei ole lihtsalt võimalik: oli traat, mis oli keeratud ümber laua ning mille üks ots oli ühendatud arvutiga ning seal otsas oli koodlukk. No püha ****! Kujutage ette, ma olin siin neli kuud töötanud ja seda ma polnud veel märganud. OK, kuna ma ju koodi ei teadnud, siis otsustasin helistada Helpdesk'i. Aga helistada oma toas enam ei saanud, sest minu telefoniks oli programmeeritud juba uue office'i telefon ja vana oli tumm. Jooksin siis üles, et helistada. Sealt küsitakse, et mis arvuti number on. No krt. Kust ma tean, eksole ja arvuti on korrus allpool nööriga laua küljes. Igatahes sain ma lõpuks koodi teada ja arvuti kätte ning pärast seda veel teada, et süllarid peavad kõik kogu aeg olema aheldatud laua külge.
Ja see kõik toimub armas sellises "kas sa siis ei teadnudki?" õhkkonnas. Tegelikult on õhkkond siin lihtsalt süüdimatu. Näiteks suudeti ära kaotada mu homme algava komandeeringu taotlus. Ootan ja ootan, aga mingeid pileteid minuni ei jõua. Lõpuks siis helistasin, sest tööpäev hakkab nagu otsa saama ja mina enne 7 hommikul pean juba rongis olema. Komandeeringuosakond ei teadnud ööd ega mütsi. Õnneks suudab reisibüroo (jah, meil on oma majas reisibüroo) teha 3 minutiga rongipiletid ja hotelli broneeringu valmis. Bueno.
No comments:
Post a Comment