Lubage siinkohal tsiteerida ühe hea sõbra kirja (ma loodan, et Ta ei pahanda): ... laheneb ka Juula saaga ehk kenasti (ja mitte saja aasta pärast mais) - kujutasin juba ette näiteks sellist stsenaariumi, kui aeglane kohtuveski saadab Sulle teate Sinu lahkumise järgselt, Sind ei suudetagi lokaliseerida ning Kohtust kõrvalehoidmise eest hakkab Sind taga ajama Interpol jne.
Sain eelmisel kolmapäeval politseist kirja, et ajagu ma oma oma paks tagumik reede hommikul Rongijaama (sic!) politseijaskonda suulisele kuulamisele. Ühest küljest oli paanikanupp põhjas, et kas ma ikka jõuan ette valmistada (kõik need saksakeelsed kahestust sisaldavad sõnad), teisest küljest oli hea meel, et asjaga nii kiirelt ühele poole saab. [vahepeal oli juhtunud veel see, et Eestisse oli jõudnud salapärane tähitud kiri minule, mille kättesaamine võttis aega (mammale vaja volitus teha jne) ning kui kiri käes, siis selgus, et see oli Luksemburgi politsei teade, et nad on mu auto ära hiivanud. Nad olid kuskilt välja uurinud auto vastutava kasutaja elukoha andmed ning saatnud sinna siis teate selle asemel, et uurida, et ega see isik juhuslikult ei ole Luksemburgis välismaalasena registreeritud ja saata teade tema siinsele aadressile. Ajukas.] Neljapäeval tööl (meil on siin sõnaraamatud) kirjutasin oma mõtted läbi ning reedel istusingi järjekordse kompu politseiniku toas, kes seekord oli selline punaste põskedega 20-aastane. Vastasin püüdlikult tema küsimustele, seletasin kolmandat korda, mis siis tegelikult juhtus. Inspektor Viktor (kes tegelt oli hoopis Robert (perenimi)) pani kõik kirja, selgitas välja, kas ma ikka kaeblen summa suuruse üle või selle üle, et mu auto üldse sealt ära viidi. Kuna viimases asjas rääkis kõik minu kahjuks, siis ma otsustasin ikkagi ainult summa suuruse peale minna. Jama tekkis sellest, et mul ei olnud välismaalase tunnistust kaasas. Kutse selles osas, mis sidaldas neid dokumente, mis tuleb kaasa võtta, ei olnud näiteks mainitud, et see tõend tuleb kaasa võtta. Kas nad ei saa nagu oma immigratsiooniameti andmebaasist või kuskilt vaadata, mis see number on? Ilgelt vihale ajas. Igatahes saatsin ma selle numbri siis hiljem inspektor Robert'le takkajärgi.
Inspektor luges mulle kirjutatu ette ja ütles, et saadab selle nüüd kohtusse. No ütleme nii, et pettumust oli raske varjata, mistõttu tuli küsida, et ei tea millal siis nagu kohus toimuda võiks. "Kolme kuni kuue kuu pärast!", "Was?", "Noh see on sellepärast nii, et väga palju on selliseid kaebusi kohtus!"
Mina küll korra mõtlesin selle peale, et äkki oleks nagu riigi huvides määrata lihtsalt väiksemad trahvid, mille suurem osa paharettidest ära maksaks. Kahtlustan, et tegemist on siiski järjekordse tööhõiveprojektiga: mida kõik need kolm politsisti oleks teinud, kui nad poleks igaüks vähemalt pool tundi minuga juttu puhunud? Ja kõik need inimesed kohtus. Ka nemad peavad ju leiva välja teenima. Aga ma muidugi ei imesta millegi üle riigis, kus bensiini jaemüügihinna määrab valitsus.
No comments:
Post a Comment