Nüüd on see siis käes. Jah, tol pühapäeval, millest ma eelmine kord kirjutasin, oli raske ja valus, aga tõde on see, et mu põlv ei ole tänaseni korras. See 
tähendab, et teeb valu. Joosta ma eelmisel nädalal ei julgenud. See polnud ka eriti traagiline, sest nagunii oli raske trenn just tehtud ja võiski väheke kergemalt võtta, aga aga... Käisin kolmapäeval Stamina iganädalasel jooksul. Seekord oli nn karnevalietapp. Meie meeskonna vahvaid kostüüme võite kaeda esimesel pildil (puudub V., kes on puhkusel). Etapi 3,9 km ei teinud jalale eriti haiget. Järgmisel päeval käisin orienteerumas, eksisin totaalselt ära, kuid endale üllatuseks suutsin siiski ennast kokku võtta ja kõik punktid läbida, paraku küll väga kehva ajaga. Seekordne etapp oli keeruline ennekõike seetõttu, et toimus metsas ja minu jaoks orientiire (loe: teid) oli vähe. Maastik ei lubanud eriti joosta, aga põlv ei andnud tunda ka.
tähendab, et teeb valu. Joosta ma eelmisel nädalal ei julgenud. See polnud ka eriti traagiline, sest nagunii oli raske trenn just tehtud ja võiski väheke kergemalt võtta, aga aga... Käisin kolmapäeval Stamina iganädalasel jooksul. Seekord oli nn karnevalietapp. Meie meeskonna vahvaid kostüüme võite kaeda esimesel pildil (puudub V., kes on puhkusel). Etapi 3,9 km ei teinud jalale eriti haiget. Järgmisel päeval käisin orienteerumas, eksisin totaalselt ära, kuid endale üllatuseks suutsin siiski ennast kokku võtta ja kõik punktid läbida, paraku küll väga kehva ajaga. Seekordne etapp oli keeruline ennekõike seetõttu, et toimus metsas ja minu jaoks orientiire (loe: teid) oli vähe. Maastik ei lubanud eriti joosta, aga põlv ei andnud tunda ka.Tõeline katsumus oli muidugi laupäevahommikune kepikõnd. Otsustasin, et kui ma joosta ei saa, et ma siis parem kõnnin. Võtsin ette Nõmme-Harku 15 km ringi. Kõndimise käigus oleksin ma peaaegu tapnud L.-i, kelle jaoks see oli pikim kepikõnniretk elus ja kelle jaoks viimased 3 km oli täielik piin. Mina tahtsin testida jalga ja treeninguna ma seda ei arvestanud (pulss liiga madal, aga ma panin selle ikkagi treeningpäevikusse kirja), siis kuskil alates 10 km valutas mul mitte ainult põlv, vaid ka pool reit. Niipalju siis testimisest.
Ja nüüd ma olen siin üsna nõutu, et mida teha? Kas püüda siiski minna maratonile? Kui jah, siis mis ma peaks praegu tegema? Või loobuda juba kohe? Pidevalt tiirlevad need mõtted mul peas ja lahendust ei ole. Kui põlv on valus, siis ma ei jookse 42 km ära, see on selge. Aga kas jalg 
võiks kuu ajaga ära paraneda, kui ma teda hoian? Aga kui ma hoian ja trenni ei tee, siis kas ma suudan joosta? Ja nii päevast päeva.
võiks kuu ajaga ära paraneda, kui ma teda hoian? Aga kui ma hoian ja trenni ei tee, siis kas ma suudan joosta? Ja nii päevast päeva. Aga et jutt ei läheks väga kurvaks, siis lõppu pildike laupäevasest piknikust, kus mekkisime mamma maitsvat pirukat. Väga tšill istumine oli, kuigi sipelgad hammustasid. Pühapäeval aga saabus torm Tallinnasse siis, kui mina Pirital jalgupidi vees seisin ja nii saingi ma 10 km sähviva äikese ja kallava vihma käes rattaga koju sõita. Tõeline elamus ja kiivergi kulus ära, aitas käbide vastu. Viimasel ajal liigun linnas üldse palju rattaga. See on mõnus!
Eelmise nädala treeningud:
T: Jõusaal: jalad
K: Jooks 3,9 km
N:Orieteerumine ? km
L: Kepikõnd 15 km
No comments:
Post a Comment