Kevad tuleb, kevad tuleb

Huvitav, et kui on kiire, siis ma hakkan lugema luulet. See on omamoodi aburdne ja ebaloogiline, sest luule hoolimata oma vormi nappusest nõuab palju rohkem süvenemist ja seetõttu ka aega ja mõtet. Lugeja mõtet. Öökapil lebab Ojamaa "Jõgi asfaldi all".

Eelmise nädala suursündmus oli maailmalõpunimeline tükk ühes Eesti väiketeatris. ;) Hoolimata skepsisest, mis minus selle etenduse eel ja ajal oli (ega ma 10 aasta pärast seda enam nagunii ei mäleta, paljude lavastustega ju juhtub nii või raamatutega), sai sellest tükk, mis närib raibe. Närib veel nüüdki, nädal aega hiljem. Ja ma ei mõtle mitte ainult oma 8 GB peale.

Eile käisime perega pajututte korjamas. Kuskil seal Nõva kandis, aga tulime tagasi ringiga ning pidasime pikniku mere rannas. Piltidelt on näha, et mingil seletamatul kombel pidasime auto kinni kohas, kus pärast lumes sumpamist leidsime merejääl jalutamas kolm sooskurge ja onni. Onn oli väga hästi varustatud, peegel ja puha. Meie ränduritena kasutasime seda ka korraks, et juua ära oma kohvi ja süüa keeksi. Täielikus vaikuses, kevadelõhnas ja päikesepasites. Taamal ikka nõutult jalumatas need sookured. Nagu flamingod.

Täna lõpuks vedasin end POPkunst Forever! näitusele. Hakatakse teist juba paari nädala pärast välja vahetama. Olin kuulnud kiitusi näitusele mitte ainult proffidelt, vaid ka täielikelt profaanidelt ja see küttis ootusi üles. Lisaks sellele olid mul täiesti isiklikud põhjused minna sellel näitusel eksponeeritut kaema. Küllap paljud lugejad teavad, millele ma vihjan. Ja ega ma nagu ei saa eitada ka, et popkunst on mulle alati meeldinud. Ilmselt samal põhjusel nagu mulle meeldis lapsena Rootsi jäähokimeeskond - nad on ju nii ilusad värvilised. See teatav sügav iroonia, mis selles kunstis on, jõudis minuni alles hulka aega hiljem. Ja siis veel hoopis see teine tasand, kuhu hiljem jõuti. Need Warholi liiklusõnnetuste tööd on mulle väga hingelähedased. Nagu ka maailma üks paremaid raamatuid "Crash", mida vist eesti keelde polegi tõlgitud, kuid mida ma kuskil ülikooli ajal lugesin ja mis minusse sügava jälje jättis. Mingis mõttes on Warholi need teosed ja see raamat minu jaoks nagu üheks sulandunud. Kuigi kannavad siiski erinevaid ideid kasvades minu meelest aga siiski mingist ühisest sellisest urbanistlikust algest. Huvitav on seejuures see, et mitukümmend aastat on mööda läinud, kuid need teemakäsitlused ei ole sugugi vananenud. Aga Eesti pop on muidugi pisut teine asi. Nagu ka näitus, mille ülesehitus mulle õudsalt meeldis. Ainukeses puuduseks olid sektsioonide (või koguni üksikute tööde) kohta käivad vahetekstid (mida ei olnud), mis aitaksid mul konkreetseid teemasid lahti mõtestada. Ilmselt on mind välismaal ära hellitatud. Picasso (ja esiisad) näitus Pariisis või Baconi oma Londonis olid ses osas ikka kõrgem tase. Samas meie näituse lõpp, see kuidas kotil tõmmati suu Kiwaga kokku, sobis niivõrd hästi, sest ... näed tulevadki kohe need Picasso ja Baconi näitused meelde (ka Bacon on kasutanud vanade meistrite tööd inspiratsiooniks, aga sellest olen ma juba 3. detsembril 2008 siin blogis juba kirjutanud), oli Kiwagi insipratsiooni saanud meie popiklassikute omaegsetest töödest.

Aga mis on selliste moodsa klassika näituste puhul põhiline - sa võid näha kunstisaalis autoreid, kelle töödega sa oled üles kasvanud, sest need olid sul kodus või sõbranna kogus. (No kui su sõber on Kunila või US, siis sa võid muidugi näha ka vanemaid autoreid). No näiteks minu meelest oli L.-u kodus Malle Leisi pilt. Peaks üle küsima. (küsisin ja selgus, et pole kunagi tal sellist asja seinal olnud, samas selgus, et sugulastel jälle on) Aga vahva mälestus on mul hoopis T. Vindi "Mängust". Kui ma veel Kunstimuuseumi fondi koristaja olin, siis see oli üks pilte, mis polnud pandud riiulisse, vaid seisis seina toel ja iga kord jäin ma seda vaatama. Noh 1990ndatel oli minu jaoks Vindil juba kuidagi selline "halb maitse" juures ja siis ma vaatasin seda pilti, millel on ka figuurid (lapsed ehitavad klotsidest torni). Minu jaoks tol ajal tegi Vint ainult maastikke... noja vot siis ma seal seisin ja vaatasin ja võtsin raamilt tolmu (raam oli selline kore natuke, niiet tolmulapi kiud jäid külge), et vot see Vint ikka oskas noorpõlves häid töid teha. Umbes samast ajast on ju ka "Liisi oma isaga linnalähedases metsas", mis üsna seletatavatel põhjustel mulle ka meeldib. Me papsiga tegime mu lapsepõlves ka toredaid väljasõite, aga mitte metsa, sest meil polnud autot, vaid rongiga näiteks Keilasse.

Noja kui ma sealt näituselt 11000 sammuna tehnuna tagasi jõudsin, siis ma olin nii väsinud, et jätsin lihtsalt tänase trenni ära. Olin selle planeerinud õhtusse, sest eilne jooks oli jube raske ja tahtsin kahele trennile jätta suurema vahe, aga läks siis nii, et nüüd on vahe veel suurem.

Ülevaade selle nädala trennidest ka. Lisaks olen võlgu veel ka eelmise nädala trennid. Sel nädalal siis selgus, et pikka aega vaevanud terviseprobleem viib sellise lahenduseni, et Tartu jooksumaratonist ma sel kevadel hoolimata plaanidest osa võtta ei saa, aga ma ei mata veel maha sügisesi maratoniplaane. Seetõttu on lume sulamine teinud suurt headmeelt, sest saab joosta. Jooksutrennid on kulgenud vahelduva eduga, mõni päev on kergem ja mõni teine päev jälle väga raske. Aga rõõm jooksust on ikka alles.

Eelmisel nädalal:

T: Jõusaal (selg, biitseps, kõht)

N: Cross-trainer 1 tund

L: Suusatamine 20 km

P: Jooks 15 km

Sel nädalal:

K: Jooks hommikul kell 6 ca 4 km, õhtul jõusaal (selg, biitseps, kõht)

N:Jooks 8 km

R: Cross-trainer 30 min, jõusaal (triitseps, natuke ka rind ja õlg, kõht)

L: Jooks 9 km