Sellele olen ma viimasel ajal palju mõelnud. Ennekõike muidugi kõikide nende pühade paikadega seoses, kuhu ma viimasel ajal sattunud olen. Kõik need palverännakute kohad, kuhu kõiksugu konte ja muud kraami on kokku korjatud.
Vanad veneetslased olid tuntud oma kondiarmastuse poolest. Püha Markuse (evangelist) säilmed on loomulikult San
Marco katedraalis, Püha Zakkariase* säilmed on Püha Zakkariase kirikus, ka leidsin ma Püha Katariina (Sienast, mitte Aleksandriast) jalalaba (Peaga olen ma kohtunud Sienas). Murano saarel ühes kirikus olid altaril draakoni, kelle vapper pühak (vähetuntud selline, mitte Püha Jüri) oli võitnud, luud. Kui absurdseks nagu võib minna, ma küsin? Ja samas ma usun, et osa neist ongi ikka päris nende inimeste säilmed, kellele need väidetakse olevad. Katariina jalalaba (pildil) võib täitsa tema oma olla, sest ta on suhteliselt "hiline" pühak, aga Püha Zakkariasse säilmed? Ta oli Ristija Johannese isa. No ei usu ja kõik.
Aga uskuma peab. Padovas endanimelisse basiilikasse on maetud Püha Antonius. Olen ju neid konte näinud oma elus nüüd küll, kuid tema konte polnud näha, olid kõik kirstus, aga kirst oli ümbritsetud inimestest, kes kõik klammerdusin selle külge ja palvetasid. Kuna Antonius ravis haigeid, siis on usk temasse endiselt tugev, veel 800 aastat peale tema surma. Ja kui ma neid inimesi vaatasin, siis ma arvasin, et tegelikult pühaku keel ja hääleorganid kuldtopsis, mis samas kirikus vaatamiseks välja pandud, ei tähenda neile inimestele midagi. Ei ole tegelikult vaja reliikviat. Usk, puhas ja siiras usk. Ja minul seda ei ole.
Veneetslased jäid ikkagi pika ninaga, kui ma kohe peale Veneetsiast naasmist Amiens'i katedraali jõudes aru sain, et nemad reliikviana Ristija Johannese pead omavad ja seda siis Jaanipäeval ka kõigile huvilistele näitavad. Postikaardi põhjal võiks seda kirjeldada, kui nahast mürgimärki, millel konte all pole. Õõvastav.
Vanad veneetslased olid tuntud oma kondiarmastuse poolest. Püha Markuse (evangelist) säilmed on loomulikult San
Marco katedraalis, Püha Zakkariase* säilmed on Püha Zakkariase kirikus, ka leidsin ma Püha Katariina (Sienast, mitte Aleksandriast) jalalaba (Peaga olen ma kohtunud Sienas). Murano saarel ühes kirikus olid altaril draakoni, kelle vapper pühak (vähetuntud selline, mitte Püha Jüri) oli võitnud, luud. Kui absurdseks nagu võib minna, ma küsin? Ja samas ma usun, et osa neist ongi ikka päris nende inimeste säilmed, kellele need väidetakse olevad. Katariina jalalaba (pildil) võib täitsa tema oma olla, sest ta on suhteliselt "hiline" pühak, aga Püha Zakkariasse säilmed? Ta oli Ristija Johannese isa. No ei usu ja kõik.Aga uskuma peab. Padovas endanimelisse basiilikasse on maetud Püha Antonius. Olen ju neid konte näinud oma elus nüüd küll, kuid tema konte polnud näha, olid kõik kirstus, aga kirst oli ümbritsetud inimestest, kes kõik klammerdusin selle külge ja palvetasid. Kuna Antonius ravis haigeid, siis on usk temasse endiselt tugev, veel 800 aastat peale tema surma. Ja kui ma neid inimesi vaatasin, siis ma arvasin, et tegelikult pühaku keel ja hääleorganid kuldtopsis, mis samas kirikus vaatamiseks välja pandud, ei tähenda neile inimestele midagi. Ei ole tegelikult vaja reliikviat. Usk, puhas ja siiras usk. Ja minul seda ei ole.
Veneetslased jäid ikkagi pika ninaga, kui ma kohe peale Veneetsiast naasmist Amiens'i katedraali jõudes aru sain, et nemad reliikviana Ristija Johannese pead omavad ja seda siis Jaanipäeval ka kõigile huvilistele näitavad. Postikaardi põhjal võiks seda kirjeldada, kui nahast mürgimärki, millel konte all pole. Õõvastav.
*See postitus passis mul kaks nädalat mustandite all, kuna ma ei suutnud tuvastada pühakute eestipäraseid nimesid. Kui keegi teab, kuidas neid eesti keeles kirjutada, siis palun andke mulle ka teada. Ja ärge pahandage, kui siin nüüd kõik valesti on.
No comments:
Post a Comment