Naudingud I - elu

Siin ma siis nüüd istun kell 2 öösel, söön mangot (erakordselt küps eksemplar täna) ning kirjutan lõpuks midagi ka blogisse. Unetus on sotsiaalse suhtluse osas väga positiivne, eelmine nädal sai tänu sellele mitu pikka kirja valmis trükitud.


Mäletate, et kui ma eelmine kord Londonis käisin, siis valdas mind sealt lahkudes kahetsus, et ei suuda linna piisavalt lugupidavalt suhtuda. Seekord tuli viga parandada. Mõtlesin välja, et kus ma pole Londonis käinud ning sukeldusin seiklustesse.

Portobello turg. Pean ausalt kohe ütlema, et ma ei ostnud sealt turult midagi ja ega ei olnud kavaski. Läksin sinna elu ja olu vaatama. Camdenis käisin oma esimesel Londonireisil pea 10 aastat tagasi, aga Portobello tänavale ei olnud ma veel kunagi jõudnud. Lennuk maanus pool 9 ning kell 10 olin ma juba turul.

Eriline hakkas juba pihta metroojaamas, mille ümber oli palju sularahaautomaate ning nende taga pikad sabad. See oli justkui verstapostiks teistmoodi elu ja reeglite juurde. Siis pikk jalutuskäik kuni lõpuks jõuad sinna, kus turg hakkab. Jalutuskäik või rongkäik, sest minejaid on palju - vanad kunded, kes on väärtusliku kraami jahil, on juba ammu kohal. Selles rongkäigus on pigem turistid, aga turul endal moodustavad esimesed ja teised koos vahva segaduse.

Ja mida kõike seal turul ei müüda. On veider, kuidas see segadus muutub võluvaks tervikuks. On tõelist Kadaka turu kaupa, on antiiki, on järeletehtud antiiki, on juurikaid ja igasugu toitu; on ehteid ja vanu kaarte, riideid ja plekknõusid. On sahmerdamist, on hääli, on lõhnu, on taksosid, kes Sust imelähedalt mööda voogavad ja on palju toredaid müüjaid, vanu taate ja ekstravagantseid mutte. Täielik segasummasuvila, kuid siiski mitte mingil juhul võrreldav araabia turuga. Euroopalik väärikus.

Ja siis need muusikud. Kolmekesi väänlemas oma pillidega ees näod peegeldamas tuumapohmelli laulmas täiest südamest. Need kutid on elu sool (vaadake pille!!!). Mul on nendest kümneid pilte. See on mu elu üks paremini kulutatud raha üldse. Kaks naela selle eest pole liiga palju, kuigi poisid mulle selgeks tegid, et ma liiga lahke olevat. Ja siis ma seisin ja naersin ja pildistasin. Ja teate nii hea oli Londonis olla vahelduseks nii, et mitte midagi ei pitsitanud. Ei ilm, ei aeg, ei südametunnistus, sest kokkuvõttes oli see lihtsalt tükike minu elu nagu on iga teinegi hetk, aga sellel hetkel oli see kuidagi mõnusalt teadvustunud, helge ja selge.