Naudigud III - kultuur

Olen Teile võlgu viimase osa Londonireisist. Ega ma seal ainult turul ei käinud ega toitu ei vohminud. Eks ma ikka kaesin perra, mida suurlinnal mulle veel pakkuda on. Nende kordade arv, mis ma Londonis käinud olen hakkab juba kümnele lähenema, niiet eks tal üllatada on üha raskem, aga aga. ...

Nagu varem juba öeldud sai (või vähemalt mõeldud), siis tahtsin seekord teha midagi uut, vaadata neid kohti, kus ma varem käinud ei olnud. Häbiväärselt odav nael andis selleks muidugi erilised võimalused.

Olen Towerit alati liiga kalliks pidanud. Kui nael maksab 25 krooni ja pilet on £16.50, siis arvutage ise, mis see maksma läheb. Kui nael maksab 17 krooni, siis on ju pilet palju odavam. Noh, eks ma olin veidi skeptiline ka, et nohh mis seal müüri taga ikka nii väga vaadata on, aga ma pean ütlema, et need oli vahvad paar tundi, mis ma seal veetsin. Loomulikult meeldis mulle kõige rohkem sealne bling-bling ehk kroonijuveelid. Minusugusel tühisel inimesel hakkas ila tilkuma maailma suurimat teemantit vaadates. Mulle sobiks täitsa natuke väiksem teemat muidugi ka, mõtlesin edamisi.

Sain teada palju huvitavat Toweri tänapäeva kohta. Ma poleks elu sees uskunud, et Beefeater'd ja nende pered nagu päriselt ka seal elavad. Igatahes õhtul kui väravad sulguvad pidid seal kilkavad lapsed ringi jooksma. Arvestades Beefeateriks saamise tingimusi, siis need ilmselt saavad olla pigem nende lapselapsed kui lapsed, sest üheks tingimuseks on vähemalt 22-aastane sõjaväeteenistus. Samas ei kujuta ma ette hästi, et pärast kahekümneaastast teenistust kaitsevägedes lähed lihtsalt totakas kostüüm seljas kuninganna initsiaalid kõhu peale tikitud mingisse kindlusse patseerima. Aga tundus, et taadid olid väga rahul oma saatusega. Minu jaoks on Beefeateritel muidugi eriline tähendus ja ma ei räägi siinkohal džinnist. Kui ma olin väike laps, siis mul oli üks väljamaalt saadud kommikarp, kus olid Beefeaterite pildid ka peal. Komme ma muidugi ei mäleta peale selle, et need olid ilmselt väga head, aga see karp oli mulle väga kallis (ilmselt seetõttu, et see oli värviline ja mälestus kommidest veel meeles).

Ja rongad. Lapsena ei suutnud ma mõista, et miks peab neil tiivad ära lõikama. Mäletan seda mõtet. Ju keegi mulle sellest siis rääkis, ilmselt ajendatuna kommikarbist. Aga nüüd ma nägin, et tiivad on neil tõesti kärbitud, aga linnud on uhked. Paar tükki on vabakäigul ja teised puuris, ju neid siis vahetatakse, aga tähtsust on nad kõik täis. Väga sümpaatsed linnud. No vaadake ise.

Üks asi selle Toweringa muidugi oli: et kõigest aru saada peaks Inglismaa ajalugu jube hästi teadma. No Tudorite aeg on mul enam ja vähem, aga mis enne seda ja pärast seda juhtus? Ei tea, pole kuulnud ega näinud. Mõnede kunnide nimed on nagu tuttavad, aga kust või miks. Sama asi oli suvel Stirlingis.

Ja siis ma jalutasin päikesepaistelises Londonis ringi. Kui ma juba Toweri juures olin, siis vaatasin ka kurgikujulise maja üle ning õhtul läksin National Portrait Gallery'sse, kuhu ma ka kunagi varem polnud jõudnud. Paraku olin ma kuidagi ära kurnunud selleks ajaks ning piirdusin Tudoritega (jälle!), siis vaatasin põgusalt 18. sajandit. Viktooriaanlik portreekunst jäi vahele ning viimast jõudu kokku võttes vaatasin veel ka 20. ja 21. sajandi ära. Viimases otsas on pea kõik portreed fotod, mis on omamoodi kurb. Ainult kroonitud pead saavad veel maalide peale. Seekord oli väike seinake kaetud kadunud printsess Margaret'i portreedega ja oi kui kaunis tema ikkagi oli. Või oli fotograaf hea. Igatahes on see muuseum tore vaheldus tavapärastele muuseumitele. Uskuge või mitte, aga seekord ei käinud ma kummaski oma lemmikmuuseumis, ei Tate Britain'is ega National Gallery's.