Kaks ja pool kuud

... on möödas viimasest blogipostitusest. On juhtunud nii mõndagi. Sellest kohe räägingi, aga ...

sel nädalal tuleb võtta vastu otsus, kas minna septembris maratoni jooksma või mitte. Kolm inimest on mulle öelnud, et harjutagu ma ikka veel, et mis ma hakkan minema. Kogu respekti juures, kullakesed, sellist kägu ei taha ükski (rahva)sportlane oma poolehoidjatelt kuulda. Toetust ja kaasaelamist vajan ma praegu hoopis ning see on mind toonud tagasi ka blogis kirjutamise juurde.

Aprilli lõpus käisin ma operatsioonil. 10 päeva enne seda tegin ma kevade pikima jooksu, 19 km, Russalka juurest Viimsi lõppu ja tagasi. See oli erakordselt kerge ja mõnus jooks. Olin väga optimistlik ja rõõmus ning kindel maratonilemineja, sest .... noo kuulge ... nii kaua on ju veel aega harjutada.

Täna, 2 kuud hiljem, olen ma täpselt samas kohas. Ma jooksin reedel 19 km. See ei olnud mõnus ja kerge jooks, vaid kohutav piin. Samas rada oli oluliselt raskem (jooksin peamiselt 2,2 km ringi, millel on kaks kurja tõusu, mida tuli siis 8 korda võtta), ilm oli palav ja õhku absoluutselt ei olnud. See pidi olema test, mis kinnitaks, et olen valmis ennast jooksule kirja panema, sest soodusregistreerimise aeg lõppeb selle kuuga. Nüüd aga olen ma täielikus segaduses. Mida teha? Keegi kurat peaks mulle jala p****e andma ja ütlema: "Mis Sa kurat vingud!!! Jalad kõhu alt välja! Maraton on köki-möki!", aga mul ei olegi nagu mõttekaaslasi, avastasin äkki. Ja see on nagu nii kurb, sest võitlus käib muidugi iseendaga, aga kõigis meis on seda edevust nii palju, et me ju tegelikult tahame, et see, mis me teeme, läheks kellelegi korda.

Operatsioon möödus edukalt, taastun ma aga siiani. Kolm korda päevas teen taastavaid harjutusi, lisaks kuuluvad mu taastusraviprogrammi ujumine (kaks korda nädalas) ja kepikõnd (nii palju kui jõuan, seni kuskil 10 km nädalas). Jooksmist alustasin ma neli nädalat pärast operatsiooni (nimelt suutsin ma ennast ka külmetada ning see lükkas esimesed jooksutiirud nii 10 p võrra edasi, esimene trenn 4 km). 19 km trenn reedel oli 5 nädalat hiljem. Kui nii võtta, siis ju väga hull taastumine ei ole olnudki arvestades seda, et ma ei saa seoses taastusraviga keskenduda ainult jooksule, aga teisest küljest on maratonini aega ainult 11 nädalat.

Hetkel valutab mul kurk, mis toob kaasa jälle väikese treeningpausi. Lootus on, et ehk on homseks kurguvalu üle läinud. Ei hakka huvilistele (eelneva taustal nali muidugi) nädalate kaupa infot üles panema, kuid minu enda jaoks on kõige motiveerivam järgmine statistika. See on ülevaade treeningutest, mida ma seni olen maratoni nimel teinud:

Jooksnud olen ma 300 km

Suusatanud olen ma 255,5 km

Jõusaalis olen veetnud 17 tundi.

Cross-traineriga olen sõitnud 6 tundi. Sama palju olen ma ka ujunud ja kepikõndi teinud.

Ühes spinni trennis käisin ka.

Ma ei saa ju maratonile minemata jätta?

Pildid: 1) õnnelik tervisesportlane pärast 17 km pikkust treeningut; 2) mõni päev pärast operatsiooni; 3) 19 km treeningu viiendal kilomeetril.