Larochette

Mida mina küll kangekaelselt tahan La Rochelliks kutsuda. Ma ei tea, miks need musketärid mulle nüüd kogu aeg ette jäävad. Suure hädaga olen ma kunagi isegi selle raamatu läbi lugenud. Aga Larochette on küla (väike linn?) Luksemburgis ja seal on künka otsas vahva kindlus, mida ma teise künka otsast pildistasin. Sellesama künka otsast, kus on tehtud eelmise postituse pilt. Larochette'i tahtsin ma juba varem minna, sest sealkandis asub "väike Šveits" ehk siis kohalik mägipiirkond ning matkarajad. Ühel sellisel käisin pühapäeval ka mina koos külalistega. Rada oli pea 9 km pikk ning kulges läbi vahelduva metsamaastiku. Minu jaoks oli üllatav see, et kuusemetsale vahelduseks oli ka männimetsa. Ma olin šokeeritud, sest alles ma siin ulgusin, et tahaks männimetsa lõhna. Teadjamad muidugi tegid mulle kohe selgeks, et männimets pidi lõhnama vaid suvel. Niiet ei mingit männilõhna, aga muidu nägi metsarada täiesti korralik välja. Neid radu peaks seal metsas olema veelgi, kuid minul oli infot vaid selle konkreetse kohta ning lõpeks oli see päris tore läbida, väike järv siin, paar oja siin-seal. Kui ei teaks, siis võiks arvata, et oled Eestis. Kohati meenutas see mulle ka suvist matka Zugspitze otsast alla.

Ilm oli pühapäeval üllatav. Vaheldus, kord oli soe päike, kord sadas natuke, siis puhus tuul ja siis jälle oli päike. Kuna tegime riigis suurema tiiru, siis õnnestus meil vihmasaju ajal alati teel olla. Lisaks Larochette'ile ja metsaradadele jõudsime käia ka Moseli ääres viinamarjaistandusi (täitsa raagus) kaemas, Ecternachis kohvitada ning hiljem sõita veel ka Lääne-Luksemburgi ehk Esch-sur-Sùre'i. Eespool nimetatud kohad asuvad kõik pigem Ida pool. Viimases kohas on aga vahva keskaegse kindluse varemed (viimasel pildil) ja paar elumaja ka ning täielik rahu. Ehk oli asi ka selles, et jõudsime sinna alles pühapäeva õhtul ning sel ajal on siin riigis igal pool kohutavalt vaikne.