Ma oleks sellest pidanud kirjutama juba jaanuaris, oleks ehk veenvam olnud.
Nagu paljud teavad magan lahtise aknaga. Kuskil jaanuaris unetuse all kannatades kuulen, et väljas laulab lind. Kell on kuskil kolm öösel ja lind laulab. Teritan kõrva. Nagu oleks metsvint. Ma pole ehk teab mis kõva ornitoloog, aga nii palju ma tean küll, et lind pimedas ei laula. Kui me lapsed olime, siis M. pani alati oma kanaarilindude puurile riide peale, et need ei laulaks kogu aeg. Ja jäid vait küll.
Muutusin rahutuks.
Kui olin kuulnud seda vidistamist juba mitmel ööl, siis hakkas minus tekkima kahtlusi ja kõhklusi. Nüüdseks olen kindel, et keegi on pannud lindistatud linnulaulu mängima, kuid milleks ja miks öösel? Kuna lähedal on park, siis pakun, et see on meie lahke linnavalitsuse viis elukeskonda looduslähedasemaks muuta. Oma äraspidisuses tekitab see minus aga hoopis õudu. Võin öelda, et hiljem on lindilt tulnud ka muid hääli, näiteks ühel öösel kuulsin kurgede (või äkki olid hoopis haned) hääli.
Selle kõige tulemusena olen muutunud väga paranoiliseks. Kui kuulen linnulaulu, siis seisan kahtlustavalt puu all ja vaatan, kas seal otsas keegi ka on, kes võiks laulda. Enda rahustuseks märkasin eile puu otsas nelja lindu ning küllap mõni neist ka laulis. Igatahes on kevad lindimuusikale tuule alla teinud.
Nartsissid avanevad .... any minute!
No comments:
Post a Comment